Vikipeedia

Edgar Viies

Eesti skulptor (1920-2006)

Edgar Viies (12. jaanuar 1931 Simititsa, Leningradi oblast – 20. september 2006) oli eesti skulptor, sõjajärgse modernismi klassik.

Edgar Viies
Sündinud 12. jaanuar 1931
Simititsa, Leningradi oblast
Surnud 20. september 2006
Rahvus eestlane
Tegevusala skulptor

Edgar Viies sündis Leningradi oblastis Volossovo rajoonis Simititsas eesti asunduse talunikuperes. 1942. aastal tuli ta koos isaga elama Eestisse Suure-Jaani lähistele. Ta õppis 1951–1952 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ning seejärel skulptuuri Leningradi Kunstiakadeemia Ilja Repini nimelises instituudis, mille lõpetas aastal 1958. Samal aastal alustas ta ka Eestis näitustel esinemist.

Ta tegutses kogu oma elu vabakunstnikuna. Edgar Viiese vormiotsingud ja moodne materjalivalik tähistasid 1960. aastail modernse ajastu algust kodumaises skulptuuris. Ta uuendas tuntavalt Eesti skulptuuri kujundikeelt, tuues omaaegsesse alalhoidlikku skulptuuriellu abstraktsed motiivid ja uued materjalid (alumiinium, klinker, keevitatud raud, plekk jm)

2002. aastal ilmus raamat "Edgar Viies", kus on jäädvustatud kunstniku loomingu paremik, samuti tema mõtted kunstist ja kodumaisest kunstikeskkonnast pika loomeperioodi jooksul.

Viiese loodud on mitmed avalikud skulptuurid Tallinnas, Tartus ja Viljandis. Kõige tuntumad neist on Jaan Koorti, Friedebert Tuglase, Johann Köleri monument, Viru väljakut kaunistav “Merineid”. Tema arvukas vabalooming kuulub Eesti modernismi kullafondi. Edgar Viiese skulptuure on Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone, Oulu ülikooli kliinikumi, Riia Kunstimuuseumi, Kölni Ludwigi muuseumi, Tretjakovi galerii, Puškini muuseumi, Soome Vähiliidu, Salo ja Loviisa linna kunstikogudes ning erakogudes kodu- ja välismaal.[1]

Tema viimane teos oli 2006. aasta suvel Viljandis Sõbrapargis avatud purskkaevuskulptuur "Pastoraal allikal".

Viies on maetud Tallinna Metsakalmistule.[2]

Elu ja looming muuda

Repini instituudis sattus Edgar Viies eksituse tõttu rahvademokraatiamaadest pärit üliõpilastele mõeldud osakonda – põhjuseks oli tema eesti- ja venekeelne pass ning konarlik vene keel. Eksitusest saadi hiljem aru, ent Viies suutis välja võidelda õiguse osakonnas õppimist jätkata. Sealne õhkkond oli „läänelikum“ ja juhtis noore kunstniku hoopis teisele rajale.

1958. aastal pärast lõpetamist Eestisse naastes ei sobitunud Viies siinsesse kunstiellu, tema looming kuulus justkui teise aega ja kohta. Viiest ei huvitanud ei sotsrealism ega Pallase traditsioonid, talle piisas oma külluslikust fantaasiast. "Meil käibinud trendid on jätnud mind jahedaks", ütles Viies suvel 2002 intervjuus kunstiteadlasele Juta Kivimäele.[3]

1960. aastad muuda

„Viies on rääkinud oma unistustest skulptuuris keeles, mis oli tunnuslik kuuekümnendate aastate taas tõusnud lootustega ajale. Tehnika ja teaduse progress ei olnud veel minetanud oma positiivset tähendust. Lendavad masinad, kosmoseromantika, alumiinium, teras ja klaas linnapildis võlusid paljusid ja Eestisse kerkis rida uusi modernistlikke hooneid, kuhu uus skulptuur sobis lausa ideaalselt.“ [4]

Ajastule omased materjalid alumiinium, keevitatud raud, betoon, dolomiit, šamott, klinker ja plekk ilmusid ka Viiese loomingusse. 1963. aastal valmis Viiese kuulsaima abstraktse skulptuuri „Pegasus“ alumiiniumist algvariant, mis tähistas uue ajastu algust ka Eesti skulptuuris. „Meile on määratud elada suurte kiiruste, voolujooneliseks transformeerunud liiklusvahendite, tiivuliste masinate ajastul. Pegasus pidi minu nägemuse ja tahte kohaselt eelpoolmainituga kooskõlastuse leidma, alumiinium kui moodsam materjal rõhutama tehnika ajastu ühte tunnust,“ on Viies ise seda iseloomustanud.[5]

„Pegasusele“ järgnesid alumiiniumist „Siluett“ (1966), „Tõusulaine“ (1967), “Oja“ (1968), „Ruumiline kujund“ (1968), „Pilv“ (1968), „Kosmiline aparaat“ (1969), „Motoorne rütm“ (1970) jt erinevatest materjalidest abstraktsed või poolabstraktsed teosed. „Viies unistas oma vormide suureformaadiliseks tegemisest: 1966. aasta teost „Siluett“ oleks ta tahtnud näha nii suurena, et autod oleksid sealt alt läbi sõitnud. Tema unistuses oleksid mitmekümne meetri kõrgust metallkonstruktsiooni ümbritsenud teras- ja klaasmajad,“ meenutas Kivimäe aastal 2014. [6]


Viies ise kirjeldas „Siluetti“ järgmiselt: „Lähenedes ükskõik millisest suunast, tema kaarduvad jooned, jätkudes pidevas põimumises, loovad kujundist suure üldistusega terviku. Vaataja võib vaistlikult tunnetada inimese ja tema teostatud tehismaailma ühtsust ja kokkukuuluvust. Õõnesvorm aitab koguda enam varju, läikivsile pind peegeldada enam valgust. Olles vormilt arhitektuuri nurgelisuse suhtes kontrastne - koosmõjus leiaksid rõhutamist kummagi voorused. Ja hall põhitoon ei lähe tülli keskkonnas olevate värvidega. Skulptuuril on ka sisu. See on tema sees, õõnsuse varjus. Mittenähtav ongi rnitte nähtav. Õõnsusse mahub kaks kaalukat asja, mis on täiesti läbipaistvad: hing ja tühjus." [7]

Tagasi vaadates 1960. aastatele, ütles Viies 2002. aastal: „Kaheksakümnendail aastail, kui teadlikud teadsid ja olid julged, mina ei olnud julge. Seevastu olin kuuekümnendail julgem kui mõned muud".[8]

Tagakiusamine Nõukogude võimu poolt muuda

Nõukogude võimu poolt sai Viiesele osaks vaenulik suhtumine ja mõnitamine. „1963. aastal EKP ideoloogiasektori ja Eesti loominguliste liitude aktiivi erakorralisel koosolekul Sakala Poliitharidusmaja saalis minule sai osaks ootamatult terav kriitika (sõim). See lõi pinnase, mis võimaldas mind laia üldsuse silmis pidada pahatahtlikuks ebaõnnestunud kunstnikuks, kellele võib vastava huvi korral „säru“ teha,“ kirjeldas seda Viies ise. [9]

„1969. aasta sügisel tekkis väga komplitseeritud olukord. Ateljeed mul polnud, korterit ka mitte. Oli ainult tuba Kosel, kus elasime abikaasaga kahekesi ja üritasime ka tööd teha. Mulle oli küll vahepeal võimaldatud ateljee, mis asus keldris. Peatselt oli põranda-alusesse tsementvoodrisse tekitatud auk ja ateljee muutus sissetunginud vee tõttu basseiniks. Korduvad avaldused vesi välja pumbata ja ava sulgeda ei andnud tulemusi. Hoopis iga kuu tõsteti üüri. Üritasin ise vee välja pumbata, aga vesi tuli kohe tagasi. Ruum oli ülirõske ja haigestusin. Töötasin jällegi ühisateljees. Arvasin tajuvat pilget ja parastamist, kuigi olin juba kogenud ja püüdsin olla vapper".[10]

Detsembri algul 1969 istus skulptor Edgar Viies ühes abikaasa Virvega Balti jaamas Moskva rongile. Nad ei sõitnud tutvuma vaatamisväärsustega, vaid NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehele Aleksei Kossõginile palvekirja viima. Viies soovis Nõukogude Liidust lahkuda ja jätkata oma tööd „ükskõik millise neutraalse Euroopa riigi territooriumil".[11] Ta ei olnud teisitimõtleja, kirja otseseks ajendiks olid väljakannatamatud elu- ja töötingimused.

Kiri tõi kaasa selle, et Viies võeti skulptuurisektsiooni juhataja kohalt maha, ka ei saanud ta enam tellimusi. Suuremaid repressioone peale jälgimise ja hirmutamise ei järgnenud.

1970. aastad muuda

„Seitsmekümnendad oli minu jaoks hirmutava brežnevismi jõusseminemise aastakümme. Kunstis läks jõud-õigus täielikult üle fotorealismile. See kuuekümnendate kunst sai häbistuse osaliseks. Tunnetasin seesmist kaost ja lüüasaamist. Püüdsin kohaneda, teha kompromisse", on Viies ise hinnanud oma toonast loomingut. [12]

Kivimäe hinnangul Viiese „selle kümnendi looming kujunes eelmise perioodiga võrreldes märgatavalt kammerlikumaks ja vähem eksperimentaalseks".[13] Sunnitud tagasitõmbumine avaldub just pärast 1969. aasta Moskvas-käiku valminud puuskulptuurides „Idüll“, „Kevad“ (mõlemad 1969), „Arlekiini tants“ (1970), „Allee“ ja „Eepos“ (mõlemad 1971), mida kunstnik eksponeeris 1972. aastal nelja skulptori näitusel Tartu kunstimuuseumis ja mida Kivimäe nimetab kammerlikeks.[14] Viies ise on nende kohta öelnud: „Puuskulptuurides on filosoofilis-religioosset allteksti".[15]

Seitsmekümnendad tõid Viiese loomingusse uue materjali – pronksi. Esimesteks olid „kõrgetasemelise vormikultuuriga stiliseeritud dekoratiivskulptuurid“[16] „Mägisokk“ (1972) ja „Supleja“ (1974). Neist 1978. aastal valminud „Sarvestumist“ nimetas Viies ise nõukogude süsteemi irooniliseks kommentaariks. „Lõviosa riigi ressurssidest ning propagandatööstusest oli riigikaitse teenistuses. Arenguloogika oli üht sarve kärpinud (näiteks majanduse ilmne allakäik koos sõjatööstuse võistlusvõime vähenemisega võrreldes USA-ga), teist sarve kägardanud (moraali usutavus lähenes nullile). Ühiskond sarvestus üleni. Kuju pealt on näha, et ainult suu veel funktsioneerib korralikult".[17]

Sel kümnendil sai alguse ka kunstniku monumendilooming. 1973. aastal valmis dolomiidist „Monument Sõrves langenutele“ ja aastal 1976 Johann Köleri monument Viljandis. Viies pälvis ka tunnustuse: pronksskulptuuri „Võidupüha“ (1973) hinnati Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemiaga.

1980. aastad muuda

„Kaheksakümnendatel olin kuidagiviisi taas jalgadele tõusnud. Tegin realistlikke töid. Leidsin toe või mingi eneseõigustuse sajandi alguse Meunieur’ suunalt. Monumentaaltöödes taotlesin ekspressiivsust, aeg-ajalt lubades groteski. Aga minu „Prohvet“ teadis juba siis, et ega me silmakirjatsev elu-olu vaht ja poliitiline vahutamine niikuinii hästi ei lõpe".[7]

Sel perioodil valmisid Viiesel monumendid, mis kuuluvad XX sajandi teise poole silmapaistvamate hulka Eestis. Kõigepealt pronksskulptuur „Merineid“ (algse nimega „Viru piiga“) aastast 1980, mis oli pühendatud XXII olümpiamängude Tallinna purjeregatile. Skulptuur paigaldati aasta hiljem Viru hotelli kõrval asunud purskkaevu, täiendades hotelli modernistlikku arhitektuuri. Skulptuuri põhiteema on merele avatud linn. 1983. aastal valmis Jaan Koorti monument Kadriorus ja 1986 Friedebert Tuglase monument Tartus. Aastal 1982 kujundas Viies ka ENSV Plaanikomitee (hiljem EV Rahandusministeerium) hoone välisseina ornamentaalse osa.

 
Jaan Koorti mälestusmärk Kadrioru pargis

Vabaskulptuuridest pidas kunstnik ise oma loomingu paremikku kuuluvaiks pronksskulptuure „Teetööline“ (1982) ja „Sookuivendajad“ (1983). Kümnendil valmisid ka pronksist „Diktaator“ (1980), alumiiniumist „Filosoof“ (1981), rauast „Keevitaja“ (1985) jt.

1990.–2000. aastad muuda

„Üheksakümnendatel avanesidki riigipiirid ja meile abikaasaga avanes Põhjala. Sellest ajast oleme käinud üsna sageli „tõotatud maal“ Soomes, mõned korrad Rootsis ja Saksamaal. Töödel on olnud märkimisväärselt kommertsne maik. Juba vanastigi oli Eestis nii, et kui kodus ei olnud leivaraasugi, mindi kaugemale kraavi kaevama. Subjektiivse hinnangu kohaselt leidub minu selle perioodi pisiplastikas ikka kunsti ka, sisulis-vormilisi leide. Põhiliselt müüti, eluolulist edevust, rahvalikku laadanalja".[7]

Viiesel avanes võimalus esineda näitustel Soomes ja müüa oma teoseid sealsetes kunstigaleriides. Samuti tegi ta tellimustöid – pronksist portreesid Soome akadeemilistest isikutest. Juba 1980. aastatest alates Viies arendas edasi ka loomingu algusaegade ideid: „Pegasusest“ sündinud kompositsioon „Võrsed II“ (1982) Ludwigi Muuseumile Kölnis ja sama motiivi variant „Aeg õitseda“ (1991) erakogule Washingtonis, „Pesukuivataja“ (1970) pronksist variant „Vabadussammas“ (1989), „Pegasuse“ arendus Salo linnavalitsusele Soomes (1996), pronksist „Siluett“ Sampo pangale (1997) jt.

15. oktoobril 2002 avas Viies Rotermanni soolalaos oma esinduslikema ülevaatenäituse „Avamäng“. Teda nimetati üheks väljapaistvaimaks meistriks 20. sajandi eesti skulptorite seas, kellega algas modernne ajastu. Näituse eest pälvis Viies Kultuurkapitali aastapreemia.

„Ta on väljapaistvamaid meistreid eesti 20. sajandi skulptorite hulgas, kelle uuenduslikud vormiotsingud ja modernne materjalivalik tähistasid 1960. aastate I poolel modernse ajastu algust kodumaises skulptuuris. Esmakordselt sõjajärgses Eestis ilmus eesti skulptuuri stiilipuhas abstraktne vormikultuur. Mitmed teosed 1960.-1980. aastatest on muutunud üldistes kunstikäsitlustes käibivaks krestomaatiliseks klassikaks", võtab kunstniku loomingu kokku Kivimäe.[18]

1990.-2000. aastate vabaplastika puhul võib täheldada ka koondumist temaatilistesse sarjadesse. Nii alustas Viies 1990. aastal Maria (Madonna) kujutamist, esimesena valmis modernistlike sugemetega puuskulptuur „Madonna lapsega“, millele järgnesid samuti puust „Kroonitud madonna lapsega“ ning pronksist „Madonna“ ja „Madonna“ („Kroonitud“) aastast 1993. Paralleelselt alustas Viies teist sarja, mis koosneb jaapanlike näojoontega naiste pronksist portreedest, kus skulptor on lasknud oma fantaasial lennata kübarate ja teiste peakatete kujundamisel: „Daam I“ (1992), „Tütarlaps tanuga“ (1993), „Daam“ (1997) jt.

Oma elu viimastel aastatel jätkas kunstnik aktiivset loometööd, luues peamiselt pisiplastikat. Ta pöördus tagasi ka antiikskulptuuri juurde, luues 2005. aastal pronksist modernistliku tõlgenduse võidujumalanna Nike ehk Samothrake Nike marmorskulptuurist. Antiik pakkus Viiesele huvi juba 1960. aastatel, mil ta tegi Milose Venusest inspireeritud väikese puuskulptuuri „Torso“. 1990. aastatel jätkas kunstnik seda teemat, luues mitu pronksist torsot ning kipsist „Tiivulise torso“ ja „Punase torso“.

Edgar Viiese luigelauluks jäi Viljandis avatud purskkaevuskulptuur „Pastoraal allikal“ (2006), mille avamisele ta süveneva haiguse tõttu enam minna ei saanud.

Teoste saatus muuda

Rida Viiese teoseid, eriti 1960. aastate omi, on kas hävinud või on nende asukoht teadmata. Üheksa aastat pärast Edgar Viiese surma hävis hoone lammutamise tagajärjel tema suurim teos, Rahandusministeeriumi välisseina dolomiitreljeef. Arhitekt ja kunstnik Leonhard Lapin nimetas toimunut talibanlikuks barbaarsuseks.[19]

Õnnelikult lõppes Viiese ühe tuntuma teose „Merineid“ saaga. 2004. aasta alguses likvideeris AS Hotell Viru purskkaevud ja demonteeris skulptuuri seoses terrasside ehitusega. Linnale tehti ettepanek paigaldada skulptuur mere äärde, ei Viies ega Linnakujunduse ja Kunsti nõukogu polnud sellega nõus. Mai lõpus 2005 leitigi skulptuurile uus asukoht Viru hotelli kõrval. [20]

Valik näitusi muuda

  • 1968, 1981 isikunäitused Tallinna Kunstihoone galeriis
  • 1972 rühmanäitus Tartu Kunstimuuseumis (koos R. Kulla, M. Variku ja Ülo Õunaga)
  • 1979 isikunäitus Kadrioru lossis
  • 1983 Üleliiduline skulptuurinäitus Moskvas Malõi Manežis
  • 1987 Eesti kunsti näitus Moskvas Kesknäitusesaalides
  • 1988 rühmanäitus Tallinna Kunstihoones (koos R. Kulla, Ü. Õuna ja L. Palmiga)
  • 1988 rahvusvaheline lumeskulptuuride võistlus Savonlinnas (Soome), pälvis kuldmedali
  • 1990 iskunäitus Eesti Kunstifondi galeriis „Poolring OÜ“, Helsingi
  • 1991 isikunäitus galeriis „Hum-Art“, Helsingi
  • 1993, 1996 rahvusvaheline kunstinäitus Hannoveri eeslinnas Grossburgwedelis, Saksamaa
  • 1997 näitus „Fenomeni rekonstruktsioon. 1960. aastate kunst“ Eesti Kunstimuuseumis, Rüütelkonna hoone
  • 2000 näitus „XX sajandi kunstniku mälestuseks“ Eesti Kunstimuuseumis, Rüütelkonna hoone
  • 2002 isikunäitus „Avamäng“ Eesti Kunstimuuseumi näitusesaalis Rotermanni soolalaos
  • 2012-2013 Kumu kunstimuuseumi skulptuurinäitus "Edgar Viies (1931–2006), sõjajärgse modernismi klassik" Tallinna Lennujaama vanas terminalis

Tunnustus muuda

Viited muuda

  1. ↑ Juta Kivimäe, Kunstimuuseum lennujaamas. Edgar Viies (1931-2006), sõjajärgse modernismi klassik, näituse kaastekst, Eesti Kunstimuuseum, 2012
  2. ↑ Kalmistute register HAUDI
  3. ↑ Edgar Viies. Koostanud Juta Kivimäe. Tallinn 2002, lk 63
  4. ↑ Juta Kivimäe. Kui meister on lahkunud. Sirp, 29. september 2006
  5. ↑ Edgar Viies. Koostanud Juta Kivimäe. Tallinn 2002, lk 59
  6. ↑ Reet Varblane. Eesti skulptuuri viimane kuldaeg. Sirp, 17. oktoober 2014
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Viies-2002, lk 59 on ilma tekstita.
  8. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Viies-2002, lk 63 on ilma tekstita.
  9. ↑ Edgar Viies. Koostanud Juta Kivimäe. Tallinn 2002, lk 60-61
  10. ↑ Edgar Viies. Koostanud Juta Kivimäe. Tallinn 2002, lk 61
  11. ↑ EKL arhiiv
  12. ↑ Edgar Viies. Koostanud Juta Kivimäe. Tallinn 2002, lk 58-59
  13. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Viies-2002, lk 53 on ilma tekstita.
  14. ↑ Edgar Viies. Koostanud Juta Kivimäe. Tallinn 2002, lk 52-53
  15. ↑ Edgar Viies. Koostanud Juta Kivimäe. Tallinn 2002, lk 58
  16. ↑ Edgar Viies. Koostanud Juta Kivimäe. Tallinn 2002, lk 53
  17. ↑ Edgar Viies. Koostanud Juta Kivimäe. Tallinn 2002, lk 60
  18. ↑ Edgar Viies. Koostanud Juta Kivimäe. Tallinn 2002, lk 70
  19. ↑ https://www.pealinn.ee/newset/lapin-ministeeriumihoone-lammutamine-on-talibanlik-barbaarsus-n144781
  20. ↑ https://www.tallinn.ee/est/uudised?id=10075
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Edgar_Viies&oldid=6223217"