Dmitri Gluhhovski

Dmitri Aleksejevitš Gluhhovski (vene keeles Дмитрий Алексеевич Глуховский; sündinud 12. juunil 1979 Moskvas NSV Liidus) on vene kirjanik ja ajakirjanik.

Ulmekirjanikuna on ta kirjutanud antiutoopilised romaanid "Metro 2033", "Metro 2034", "Metro 2035", "Tulevik" ja "Hämarik". 2005. aastal ilmunud esikromaan ja triloogia esimese osa "Metro 2033" on tõlgitud 37 keelde (kogutiraaž pool miljonit eksemplari)^[1]. Hollywoodi filmistuudio Metro-Goldwyn-Mayer omandas Gluhhovski esikromaani ekraniseerimisõigused. Gluhhovski ja kirjastuse AST eestvedamisel hakkas ilmuma raamatusari "Vselennaja Metro 2033".^[2]

Gluhhovski on tegutsenud ka raadio- ja telesaatejuhina, kolumnistina ja sõjakorrespondendina.

2007. aasta juulis tegi ta maailmas esimese otsereportaaži põhjapooluselt.

Haridus ja töö muuda

Pärast prantsuse keele kallakuga eliitkooli lõpetamist Moskvas Arbati piirkonnas soovis Gluhhovski edasi õppida välismaal. Sel eesmärgil sõitis ta 1996. aastal Iisraeli, õppis kohapeal selgeks ivriidi ja astus Jeruusalemma Ülikooli, kus asus õppima ühiskonnateaduste teaduskonnas ajakirjandust ja rahvusvahelisi suhteid. Lisaks prantsuse keelele, mille ta omandas keskkoolis, õppis ta Jeruusalemmas selgeks veel inglise, saksa ja hispaania keele. Pärast ülikooli lõpetamist 2001. aastal töötas ta aastatel 2002–2005 uudistekanali EuroNews prantsuskeelse kanali toimetuses.^[2]

2005. aastal naasis Gluhhovski Venemaale ja töötas kolm aastat ajakirjanikuna telekanalis Russia Today. See võimaldas tal käia sellistes maailma piirkondades nagu Alžeeria, Maroko, Guatemala, Island, Bajkongõri kosmodroom, Tšornobõli võõrdunud tsoon, samuti põhjapoolus, kust ta 2007. aasta juulis tegi esimese teleotseülekande. Aastatel 2007–2009 oli ta raadiojaama Majak saatejuht.

2020. aastatel on ta internetiväljaande Snob koluminist ning esineb regulaarselt külalisena raadiojaama Ehho Moskvõ saates "Eriarvamus".

Tunnustus muuda

2007 – Euroconi auhind (Euroopa Teadusulmeühingu auhind) kategoorias "Parim debüüt"^[3]
2014 – rahvusvahelise ulmefestvali "Utopiales" kirjandusauhind (Prix européen Utopiales des pays de la Loire, romaani "Hämarik" eest)^[3]

Raamatud muuda

Romaanid muuda

2005 – "Метро 2033" ('Metroo aastal 2033')^[4]
2007 – "Сумерки" ('Hämarik')^[4]
2009 – "Метро 2034"^[4]
2013 – "Будущее" ('Tulevik')
2015 – "Метро 2035"
2017 – "Текст" ('Tekst')

Kogumikud muuda

1998 – "Ночь"
1998 – "Рассказы о животных "
2010 – "Рассказы о Родине "
2017 – "Текст"
2017 – "Текст"

Jutustused muuda

2005 – "Infinita Tristessa"
2006 – "Конец дороги"
2008 – "Похолодание"
2008 – "Оттепель"
2008 – "Эволюция"
2010 – "Возвращение в Кордову"
2010 – "Причастие"
2011 – "Евангелие от Артёма"
2011 – "Лифт"
2012 – "Подавление и вытеснение"
2012 – "Пока стоит"

Tõlked eesti keelde muuda

2014: Dmitri Gluhhovski. Metro 2033. Tõlkinud Ülar Lauk. Tänapäev: Tallinn, ISBN 978-9949274833
2017: Dmitri Gluhhovski. Metro 2035. Tõlkinud Erle Nõmm. Tänapäev: Tallinn, ISBN 978-9949851911

Isiklikku muuda

Gluhhovski isapooolne vaarisa oli meditsiiniprofessor, vanaisa ajakirjanik ja rändur. Gluhhovski isa Aleksei Gluhhovski oli rahvuselt juut, töötas toimetajana Gosteleradios ja tõlkis serbia luulet vene keelde. Gluhhovski ema Larissa Gluhhovskaja, rahvuselt venelanna, töötas toimetajana TASS-is.

Gluhhovski on abielus Jelena Gluhhovskajaga. Neil on kaks last: tütar Emilija ja poeg Teodor.^[2]