Didier Reynders

Didier J. L. Reynders (sündinud 6. augustil 1958 Liège'is) on Belgia ja Euroopa Liidu poliitik, alates 1. detsembrist 2019 kuni 30. novembrini 2024 Euroopa Komisjoni õigusvolinik von der Leyeni esimeses komisjonis. Enne seda oli ta aastatel 1999–2019 Belgia rahandus-, välis-, Euroopa asjade ja kaitseminister.

Didier Reynders
Didier Reynders (2024)
Euroopa Komisjoni õigusvolinik
Ametiaeg 1. detsember 2019 – 30. november 2024
Eelnev	Věra Jourová
Järgnev	Michael McGrath
Belgia asepeaminister
Ametiaeg 18. juuli 2004 – 30. november 2019
Eelnev	Louis Michel
Järgnev	David Clarinval
Belgia kaitseminister
Ametiaeg 9. detsember 2018 – 30. november 2019
Eelnev	Sander Loones
Järgnev	Philippe Goffin
Belgia välisminister
Ametiaeg 6. detsember 2011 – 30. november 2019
Eelnev	Steven Vanackere
Järgnev	Philippe Goffin
Belgia rahandusminister
Ametiaeg 12. juuli 1999 – 6. detsember 2011
Eelnev	Jean-Jacques Viseur
Järgnev	Steven Vanackere
Isikuandmed
Sünniaeg	6. august 1958 Liège
Alma mater	Liège'i Ülikool

Didier Reynders (2014)

Ta on lõpetanud Liège'i Ülikooli õigusteaduse alal ja asus 1981. aastal tööle advokaadina. Aastatel 1986–1991 oli ta Belgia riikliku raudteeettevõtte juht.

Poliitiline karjäär

Ta on prantsuskeelse liberaalse erakonna Mouvement Réformateur (MR) liige. Aastatel 2004–2011 oli ta ka erakonna esimees.

Belgia rahandusminister 1999–2011

Alates 12. juulist 1999 kuni 6. detsembrini 2011 oli ta kuues järjestikuses valitsuses Belgia rahandusminister. 2002. aastal juhatas ta peamiste võlausaldajariikide ehk G-10 (Belgia, Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapan, Madalmaad, Rootsi, Šveits, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid) kohtumist.

2004. aastal sai Didier Reyndersist Guy Verhofstadti valitsuses Belgia asepeaminister. Seda rolli täitis ta kuni 30. novembrini 2019.

Belgia 2007. aasta üldvalimistel viis Didier Reynders MRi võiduni. Seejuures sai MRist Belgia suurim prantsuskeelne partei. Kuningas Albert II tegi talle ülesandeks hakata vahendama uue valitsuse moodustamiseks mitteametlikke koalitsioonikõnelusi.

Belgia 2010. aasta üldvalimistele järgnes tupik. Kuningas määras alates 2010. aasta juunist koalitsiooniläbirääkimisi vahendama rea ​​inimesi, kuid kellelgi ei õnnestunud seitsme kuu jooksul uut valitsust moodustada. 2. veebruaril 2011 andis kuningas selle ülesande Reyndersile. 16. veebruaril 2011 pikendati tema volitusi 1. märtsini 2011.

Belgia välisminister 2011–2019

Pärast Elio Di Rupo nimetamist uueks Belgia peaministriks sai Reyndersist 6. detsembril 2011 Belgia välisminister. Tema ametiajal valiti Belgia ÜRO Julgeolekunõukogu (2019–2020) ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu (2016–2018) mittealaliseks liikmeks.

Belgia kaitseminister 2018–2019

Pärast valitsuskoalitsiooni lagunemist vastutas Reynders alates 9. detsembrist 2018 kuni 30. novembrini 2019 ka kaitseministri portfelli eest. Pärast ebaselgeid valimisi 2019. aasta mais palus kuningas Philippe Reyndersil ja Johan Vande Lanottel uurida võimalusi koalitsioonivalitsuse moodustamiseks.

2019. aastal teatas Reynders, et kandideerib Thorbjørn Jaglandi järel Euroopa Nõukogu peasekretäriks. Selle koha sai hoopis Marija Pejčinović Burić.

Euroopa Komisjoni volinik

2019. aasta suvel esitas Belgia peaminister Charles Michel Reyndersi Belgia kandidaadiks Euroopa Komisjoni voliniku kohale. Valitud president Ursula von der Leyen esitas ta õigusküsimuste voliniku kandidaadiks. Reyndersi ärakuulamine Euroopa Parlamendis toimus 2019. aasta septembris ja tema kandidatuur kiideti suure häälteenamusega heaks. Ta astus ametisse 1. detsembril 2019.

2020. aastal teatas Reynders kavatsusest töötada 2021. aastaks välja seadusandlik ettepanek, mis nõuab ettevõtetelt hoolsuskohustust seoses nende tegevuse ja tarneahela võimalike mõjudega inimõigustele ja keskkonnale.

Didier Reynders on mänginud tähtsat rolli ka Euroopa Liidu ja Poola vahelistes erimeelsustes. Ta lubas kasutada kõiki vahendeid, et tagada Poolas Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkus.

2022. aastal väideti, et Reynders oli üks vähemalt viiest ELi kõrgest ametnikust, kes olid 2021. aastal Iisraeli nuhkvara sihtmärgiks.

5. septembril 2023 nimetas Ursula von der Leyen Didier Reyndersi Euroopa Komisjoni konkurentsivoliniku kohusetäitjaks, sest senine volinik Margrethe Vestager võttis palgata puhkuse, et keskenduda kandideerimisel Euroopa Investeerimispanga presidendiks.

2024. aasta jaanuaris nimetas Belgia valitsus Didier Reyndersi taas Euroopa Nõukogu peasekretäri kandidaadiks. Seekord konkureeris ta Alain Berseti ja Indrek Saarega. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee hääletuse võitis 25. juunil 2024 Berset 114 poolthäälega (Reynders sai 46 ja Saar 85 häält).

2024. aasta septembris määras Belgia valitsus Reyndersi järglaseks Euroopa Komisjoni volinikuna Hadja Lahbibi.

Skandaalid

Poliitiline tegevus

2015. aastal pälvis Reynders kriitikat selle eest, et ta värvis Brüsselis traditsioonilisel festivalil näo mustaks.

2017. aasta aprillis hääletas Belgia ÜRO naiste staatuse komisjonis Saudi Araabia liitumise poolt, olgugi et Saudi Araabiat peetakse naiste õiguste küsimuses üheks tagurlikumaks riigiks. See otsus tekitas vaidlusi ja küsimusi Reyndersi rolli kohta.

Kriminaaluurimine

2019. aasta septembris uuris Belgia politsei Reyndersi korruptsiooni- ja rahapesusüüdistusi seoses Belgia saatkonnahoone ehitamisega Kinshasas, föderaalpolitsei peakorteri rentimise jms. Uurimine lõpetati, kuid 2024. aasta detsembris algatati uus uurimine. 30. novembril 2024, vaid mõni päev pärast Didier Reyndersi ametiaja lõppu, otsis Belgia politsei läbi tema eluruumid seoses kahtlustusega "võimalikus rahapesus" ajal, mil Reynders oli Belgia valitsuse minister. Katlustus puudutab "võimalikku rahapesu" uurimine. Ajalehe Le Soir andmetel leidis politsei tema kodust sularaha, leitud summa jäi alla 10 000 euro.