Derek Prince

Peter Derek Vaughan Prince (14. august 1915 Bangalore – 24. september 2003 Jeruusalemm) oli Briti Piibliõpetlane.

Tema raadiosaade "Derek Prince Legacy Radio" (ajutiselt juhib seda saadet Stephen Mansfield) jõuab iga päev vähemalt poole populatsioonini maakeral. Käesolev saade jõuab inimesteni väga paljudes eri keeltes – inglise, araabia, hispaania, horvaatia, vene, malagassi, tonga, samoa ja 4 eri dialekti hiina keeles.

Ta oli väga väljapaistev kahes teemas – deemonite väljaajamises ja Jeruusalemma kohta käivas infos. Ta oli tuntud eeskätt nelipühi ja Charisma kogukondades, kuigi tema õpetused ei kuulunud otseselt mitte ühegi usulahu alla – seda fakti rõhutab alati ka tema ülemaailmne kogukond. Derek Prince'i Ministri loosungiks oli Jõudes nendeni, kelle juurde pole jõutud ja õpetades neid, keda pole õpetatud. Täna aga on missiooni põhilauseks Derek Prince'i Ministri eksisteerib selleks, et juurde luua Jeesuse Kristuse järgijaid – kasutades selleks Derek Prince'i Piibli õpetusi. Visiooniks on jõuda inimesteni terves maailmas, kasutades keelt, mida nad mõistavad ja tehes seda Derek Prince'i õpetuste järgi. Selleks kasutatakse kõiki meedia vorme ja erinevaid distributsiooni viise – sõltumata sellest, millises finantsilises olukorras uued jüngrid on.

Noorus ja usku pöördumine

Derek Prince sündis Bangalore'is Indias 1915 – sellisesse maailma ja eluhoiakute kogumikku, mida enam ei eksisteeri. Kuningad, kuningannad ja keisrid valitsesid tohutult suuri alasid ning Briti Impeerium ületas neid kõiki. Briti armee ja tsiviilteenistus valitses kõiki kolooniaid ning India oli kuningliku krooni säravaimaks juveeliks. Derek ütleb, "Ma sündisin "impeeriumi ehitajate" perekonda. Minu isa, Paul Ernest Prince, oli volitatud kuninganna Victoria enda poolt kaevikukaevajate ohvitseriks. Minu ema, Gwendolen, oli sündinud Indias Peagenerali, Robert Edward Vaughan'i tütrena. Gwendoleni vennast, Punjaabi odamehest, sai hiljem brigaadikomandör."

Kuna tollases ühiskonnas oli kombeks, siis Derek anti üsna pea hooldada India ayah'ile ehk lapsehoidjale. Derek ja tema ayah käisid tema vanematega igas India osas väljasõitudel kaasas. Nad reisisid rongiga, hobustega ja tõldadega, vahetevahel isegi riksadega. Kuigi Läänes olid tollal mootorautod ja lennukid juba üsnagi tuntud transpordivahendid, olid eelnevalt mainitud vahendid igapäevased Indias. Sõdurid ratsutasid hobustel ja enamus tavarahvast käis jalgsi.

Elu oli aeglane. Inimesed kirjutasid kirju ja saatsid neid Inglismaale – vastust tuli aga oodata mitu nädalat. Hädaolukordades oli võimalik kasutada telegraafiteenuseid, kuid Dereki jaoks oli Inglismaa "kodu" kuidagi väga kauge paik.

Kui Derek oli 5-aastane jättis ta oma isa, ayah'i ja oma indialastest mängukaaslastega hüvasti ning astus laevale, et suunduda "koju". Ta vehkis oma mütsikesega nii kaua kuni see kukkus vette ja vajus – see oli Indiast lahkumise sümboliks. Tema ema viis ta oma vanematekoju Sussexis ning seejärel lahkus ka tema – kuni nende järgmise perekondliku puhkuseni.

Just need varasemad eluaastad kujundasidki Dereki iseloomu ja tema elusuunda. Kuigi ta oli ainuke poeg ja ainuke pojapoeg, oodati temalt alati eeskujuliku sõduri käitumist. Tema vanavanemad oli tema suhtes heatahtlikud – teda alati julgustati olema igas ettevõtmises parim ning samas oodati temalt ka perekonna militaarse traditsiooni edasikandmist.

Juba väikese poisina õppis ta omaenda seltsi armastama. Ta on öelnud: "Mul oli alati sõpru, kuid kõige enam meeldis mulle aega veeta omaette." Niipea kui ta aga avastas raamatud, sai ka alguse tema otsing välja uurida elu mõte.

9-aastaselt pandi Derek internaatkooli, mis tähendas seda, et ta ei näinud enam kalliks saanud vanavanemaid nii tihti. Sellest ajast saadik olid kõik tema õpetajad ja tema tuttavad meessoost. Tolleaegses koolisüsteemis oli nii klassitöö kui ka sportimine vägagi võitlushimuline. Spordist võttis ta alati entusiastlikult ja küllaltki edukalt osa. Akadeemiliselt oli ta enamasti klassi parimate hulgas. Seda kõrget positsiooni aitas hoida kindlasti ka see, et teda oli juba väikesest peale harjutatud olema püüdlik ja põhjalik.

Kui Derek oli 13-aastane, pani tema tollane koolidirektor ta nime kirja Etoni kolledži võistlusele, mille tulemusena sai ta 1929. aasta valimistel kuninga stipendiumi. Nagu paljud teised temaealised poisid, oli ka tema hakanud ladina keelt õppima 9-aastaselt ja kreeka keelt 10-aastaselt, mille tulemusena oskas ta 12-aastaselt nii kirjutada kui ka tõlkida erinevaid värsse mõlemat pidi. Kuna ta õppis palju klassikalist, siis ta huvitus järjest enam ideedest ja teooriatest ning teda tõmbas filosoofia poole. Taustal hõljus temaga alati kaasas üks ja seesama ahvatlev küsimus: Mis on elu tegelik tähendus ja mõte?

Derek Prince sai oma hariduse Etoni Kolledzis ja Kings Kolledzis, Cambridge'is. Ta õppis kreeka ja ladina keelt, kuid tema spetsialiteediks Cambridge'is oli siiski filosoofia alaliik loogika (tema juhendajaks oli Ludwig Wittgenstein). Tema magistrikraadi väitekirja teemaks oli Platoni definitsiooni meetodi evolutsioon – see võitis talle stipendiumi; kusjuures ta oli kõigest 24-aastane.

Kuna aserektor Charles Raven oli Prince'i mõjutanud, siis ta keeldus II maailmasõjas relvasid kasutamast ning selle asemel liitus hoopis Kuningliku Armee Meditsiinikorpusega. Ta saadeti Scarborough'sse õppustele ning kasarmus olles hakkas ta Piiblit lugema (see oli tema enda filosoofiline katsetus). Selle tagajärjel koges ta 1941. aasta juulis "üleloomulikku kohtumist Jeesusega". "Lähtudes sellestsamast kohtumisest", ta kirjutas hiljem, "ma järeldasin kahte: esiteks seda, et Jeesus Kristus on elus; teiseks seda, et Piibel on tõde, oluline ja igati ajakohane raamat. Need järeldused muutsid mu elu". Järgneva kolme aasta jooksul ta saadeti Põhja-Aafrikasse, kus ta pidi teenima Egiptuses, Sudaanis ja Palestiinas. Samal ajal ta jätkas oma Piibli-uuringuid.

Tema isa, kes oli kolonelina erru läinud ja elama asunud Somerseti maakoju, julgustas teda tema uurimustes. 1934. aastal tema isa andis talle iga kuu taskurahana kakskümmend naela ning Derek otsustas minna koos oma sõbraga "kontinenti uurima".