Ava peamenüü

Dekapolis (kreeka k Δεκάπολις 'kümme linna") on kogu Rooma aja püsinud linnade liit, mis koosnes kümnest Ida-Jordanimaa hellenistlikust linnast. Liikmeslinnade arv kõikus kümnest kuni kaheksateistkümneni. Dekapolise nimi linnade liidule pärineb Piiblist. Uues Testamendis on mainitud Dekapolist kolmel korral: Matteuse evangeeliumis (Mt 4,25), Markuse evangeeliumis (Mk 5,20) ja Johannese evangeeliumis (Jh 7,31).[1]

Ptolemaios, Strabon, Plinius ja teised antiikaja geograafid ja ajaloolased on samuti korduvalt viidanud Dekapolisele. Need Dekapolise linnad, kus juudi elanikkond oli vähemuses, kaotasid iseseisvuse Hasmonite valitsusaja alguses. Praegu asub antiikne Dekapolis kolme Lähis-Ida riigi – Süüria, Jordaania ja Iisraeli – territooriumil. Tänu aastakümneid kestnud väljakaevamistöödele ja uuringutele võib praegu vähemalt mõnes osas tuua valgust Dekapolise mõistatusse. Selle olulisemad keskused olid Gadara (praegu Umm Qais) oma silmapaistva kirjaliku pärandiga ja kaubanduskeskus Gerasa (tänapäeval Jerash) nüüdses Jordaanias ning Skythopolis (tänapäeval Bet-Sean) nüüdses Iisraelis. Johannese evangeeliumi järgi oli Skythopolis kümnest linnast suurim Lähis-Ida ja Palestiina aladel.

Dekapolis 63 eKr – 106 pKr

Sisukord

LinnadRedigeeri

Traditsioonilised kümme Dekapolise linna olid

  1. Gerasa (tänapäeval Jerash) praeguse Jordaania territooriumil
  2. Scythopolis (Bet-Sean) praeguse Iisraeli territooriumil, ainuke linn lääne pool Jordani jõge
  3. Hippus (Hippos või Sussita) Golani kõrgendikul, praeguse Iisraeli territooriumil
  4. Gadara (Umm Qais) praeguse Jordaania territooriumil
  5. Pella (Irbid) praeguse Jordaania territooriumil
  6. Philadelphia, tänapäeval Amman, Jordaania pealinn
  7. Capitolias (Beit Ras) praeguse Jordaania territooriumil
  8. Canatha (Qanawat) praeguse Süüria territooriumil
  9. Rafana praeguse Jordaania territooriumil
  10. Damaskus, praegune Süüria pealinn[2]

AjaluguRedigeeri

 
Rooma keisririigi provintsid 117. aastal

Kreeka vabalinnade tekkele Palestiinas andis esimese impulsi juba Vana-Makedoonia kuninga Aleksander Suure (356–323 eKr) sõjaveteranide saabumine, kelle käsutusse mõned linnad andsid maatükke ja kariloomi. Sellega taheti hõlbustada sõdurite tagasipöördumist normaalse elu juurde. Järgmist tõuget linnade koostöö poole nähakse organisatoorsetes abinõudes, mis järgnesid Süüria provintsi moodustamisele Pompeiuse poolt 64-63 eKr. Rooma eesmärgiks oli eelkõige lõpetada suguharude pidevad omavahelised tülid selles piirkonnas. Nüüd jõudis lõpule Hasmoneide dünastia kuninga Aleksander Jannaiose (103-76 eKr) pikk valitsusaeg, kes oli juutide ülemvõimu taaskehtestanud tervel Iisraeli kuningate valduses olnud Hasmoneide kuningriigi alal. Tema röövkäigud olid vaeseks teinud ka Dekapolise linnad. Pärast Juudas Makabeust rajatud Hasmonite ikke kokkuvarisemine ja sellele järgnenud Pax Romana võimaldasid esile tõusta linnriikidel, mis pooldasid uusi hellenistlikke ideaale. Arheoloogilised uurimused on korduvalt kinnitanud, et võimalikuks sai ka nende linnade kasv selles piirkonnas, mis pärinesid veelgi vanemast ajast ja millele juba Egiptuse Ptolemaioste soost valitsejate poolt oli antud teatud eesõigusi.[3]

 
Rooma teater Ammanis

Ajaloolane Carl Schneider oletab, et ka mõned Gaulanitise piirkonna väiksemad külakogukonnad võtsid üle kreeka kombed ja seega elasid vastavalt Dekapolise elurütmile, kuigi otsesed tõendid selle kinnituseks puuduvad.[4] Plinius Vanem pidas liikmeslinnaks ka Capitoliast (Beit Ras). Võimalik, et see arvati Dekapolisesse alles koos Rooma idapoliitika ümberkorraldamisega keiser Traianuse valitsuse all. Uued linnad sisaldasid kirevat rahvaste segu. Neisse jäi üsna suur osa kunagi sellesse piirkonda paigutatud vallutajate väeosi. Seetõttu oletati pikka aega, et nimi Gerasa tuleneb kreeka sõnast gerontes, mis tähendab "veterane". Siiski avastati Petras raidkiri, mis vaieldamatult tõendab, et see nimi tuleb semiidi nime Garšu ülekandmisest kreeka keelde. Mõned vanad linnad said uuele olukorrale vastavad nimed: kõige kaugemal lõunas asunud liikme Rabbat-Ammoni (praegune Amman) nimeks sai Philadelphia, igivanast Jordani läänekaldal asunud Bet-Seanist sai Skythopolis põhjustel, mis pole täpselt teada. Kaugel põhjas asetses Süüria võimukeskus Damaskus, mis praeguse seisukoha järgi sai kümne linna liidu liikmeks alles hilisemas järgus. Mõnedes allikates mainitakse ka Hippost. Baasani viljakatel madalikel asuv Rafana kuulus liitu arvatavasti üksnes ajutiselt. Linn ei olnud selgelt kreekalik ning selle seisukorra suhtes valitseb endiselt ebaselgus.[5]

Väljakaevatud materjal heidab valgust sotsiaalsetele, etnilistele ja majanduslikele oludele selles piirkonnas. Tööriistad annavad tunnistust kõrgest elustandardist, millele lisavad eripära kaugemalt sisseveetud kaubad. Leiud näitavad, kui väga palju rikastas Dekapolist nabatea kultuur kaubanduse, kunsti ja religiooni vallas. Juudi kogukondade jäljed peaksid tulevikus veel enam heitma valgust juudakristluse ajaloole teispool Jordanit. Mõned tähelepanekud nagu näiteks Skythopolise sünagoogileiud varakristluse ajast viitavad sellele, et juutlus ja ristiusk eksisteerisid lahutamatult ja sõbralikult kõrvuti kuni Bütsantsi ajani.[6]

Skythopolise linna kirdeosas asus suur valitsuspalee, kust leiti kuuetahuline Dionysose raidkuju. Iga tahk on kaunistatud jumala maski või paani reljeefiga. Raidkujule on graveeritud pühendus, milles Aristoni poeg Seleukos aastal 75 pühendas linna asutajale Dionysosele tänuohvri. Skythopolises tähendab see aastaarv aastat 12 pärast Kristust, millega kuju kuulub Rooma aja vanimate mälestiste hulka.[7]

Linnade koostööRedigeeri

Dekapolise linnade koostöö eeldas kõigepealt head teedeühendust. Keskset osa mängis siin karavanitee, mis viis Philadelphiast läbi Dioni ja Pella üle Jordani Skythopolisesse ning sealt edasi samal kõrgusel rannikul asunud Kaisareasse või veidi põhja pool rannikul paiknenud Kürenaika Ptolemaisesse. Otsustava tähtsusega oli ka lõunapoolne ühendustee. See hiljem Via Nova nime all tuntuks saanud ajalooline tee ühendas oma 500 kilomeetriga igivanu, eelkõige Pentateuhist 8 ja Jesaja raamatust tuntud linnu ja külasid. Selle otspunktideks olid põhjas nabatealaste Bosra ja lõunas Vana Testamendi Esjon-Geber, Bütsantsi ajal kristlik sadamalinn Aila (praegu Eilat). Funktsioneerivad ühendusteed idapoolsete kaubanduskeskustega olid kauplemise loomulikuks eeltingimuseks. Vaatamata sellele, et tekkinud linnriikide ümbruskond, keel ja religioon olid semiitlikud, edendati linnades väga teadlikult kreekarooma ideaale ja traditsioone.[3]

Varem oletati, et kümne linna vahel toimis teatud laadi liiduleping. Viimastel aastatel on see seisukoht kaotanud oma veetluse. Nüüd räägitakse pigem Dekapolisest kui valitsemispiirkonnast. See asus Süüria lõunapiiril. Dekapolise idee viis selle ala linnad lõdva ja suhteliselt vabatahtliku koostööni Rooma võimu all. Selle koostöö iseloomu ja kvaliteeti ei suudetud veenvalt selgitada. Nüüd peetakse kindlaks, et linnadel olid ühised poliitilised ja kultuurilised püüdlused, aga nad kaitsesid oma huve ja töötasid koos kaubanduses, valitsemisülesannetes ja isegi piiride sõjalise kindlustamise puhul. Oluline oli ka vastastikune sotsiaalne ja kultuurialane suhtlus, mis tõi vaenulikkuse asemel kaasa naaberlinna olude parema tundmise ja mitmekülgsed kontaktid. Dekapolise linnadel oli õigus münte vermida ja piirkonnas on leitud suurel hulgal raha. Nime Dekapolis nendel müntidel siiski ei esine.[3]

ArhitektuurRedigeeri

Antiiklinnadest, mis aastatel 63 eKr kuni 106 pKr kuulusid Dekapolise kümne linna liitu, on leitud tähelepanuväärsel hulgal hellenismi ja rooma ajale iseloomulikke monumentaalehitisi. See ehitiste koosseis ja selle stilistilised omadused oli miski, mis ühendas nendes linnades paiknenud kohalike ja välismaiste elanikegruppide kirevat mitmekesisust. Vaatamata sellele, et domineerivad hellenismiaja ideaalid, tulevad väljakaevamistel päevavalgele ka tugevad semiidi traditsioonid. Seega salliti Dekapolise aladel üksteise kõrval palju usundeid ja kultuure.[7]

 
Gerasa

Rooma-aegset Gerasa linna ümbritses tugev müür, millelt kerkis 101 torni. Ellipsikujuliselt sammastega ümbritsetud turuplatsilt võis siseneda võimsasse Zeusi templisse. Selle päris pühamuosa piirasid 14,84 m kõrgused sambad: 2x12 sammast pikisuunas ja 2x8 sammast ristsuunas. Suurim Gerasa teatritest asus linna lõunaosas. Selle ehitamist alustati esimesel kristlikul sajandil ning valmis sai ta teisel sajandil. Ehituse finantseerimise kindlustasid jõukad linnakodanikud, nagu järeltulijate säilinud raidkirjadest selgub. Pealtvaatajate ala istekohad olid nummerdatud, ala ise oli vahekäikudega osadeks jaotatud, allpool neljaks, üleval kaheksaks. All oli 14, ülal 15 istekohtade rida. Seega oli teatris kohti umbes 3000 pealtvaataja jaoks. Lava kõrval asuvaid sissekäike võis vajaduse korral tihedalt sulgeda, nii et merestseenide puhul saadi lavale vett lasta.[5]

Paljudest Dekapolise linnadest on leitud kaitsejumalanna Tyche ausambaid. Tavaliselt on tegu noore naise lokkis juustega peaga, mis kannab nurgelist, linnamüüri kujutavat krooni, kaitstava objekti sümbolit.[2]

ViitedRedigeeri

  1. Joseph Molloy. "Decapolis". Catholic Encyclopedia, 2018. Kasutatud 28.09.2018.
  2. 2,0 2,1 "Encyclopædia Britannica Online Edition "Decapolis – Ancient Greek League, Palestine"".
  3. 3,0 3,1 3,2 Aarne Toivanen Archäologie und Neues Testament: Das Beispiel Dekapolis
  4. Carl Schneider (1967). Kulturgeschichte des Hellenismus I. München. 
  5. 5,0 5,1 Rami Khouri (1986). Jerash: A frontier city of Roman East. Essex. 
  6. (1991. Vol 4. July/October). Jerusalem Perspective
  7. 7,0 7,1 Thomas Weber (1989). Umm Qais: Gadara of the Decapolis. Amman.