Boris Vilde

Boris Vilde (vene keeles Борис Владимирович Вильде, prantsuse keeles Boris Vildé; 8. juuli 1908 Peterburi, Venemaa Keisririik23. veebruar 1942 Mont-Valérien, Suresnes, Prantsusmaa) oli Prantsusmaa etnograaf ja keeleteadlane.

Boris Vildé

EluluguRedigeeri

Boris Vilde sündis1908. aastal õigeusklike venelaste perekonnas Peterburis. Ta kasvas üles Peterburi lähedal Jastrebino külas emapoolsete vanavanemate juures, kuhu ta oli emaga kolinud pärast isa varajast surma. 1919. aastal põgenes ta koos ema ja õega oktoobrirevolutsiooni järel Tartusse.

1926. aastal lõpetas ta Tartu Vene Eraühisgümnaasiumi; aastatel 19261927 õppis ta Tartu Ülikoolis keemiat (ei lõpetanud). Selle asemel õppis ta saksa keelt, omandades vaid mõningad arusaamad keemiast. Ta oli huvitatud kirjandusest ja luulest. 1930. aastal asus ta Saksamaale, lootes seal alustada kirjanduslikku karjääri. Natsismi vastu võitlejana tundis Boris end Saksamaal siiski ebakindlalt ja kolis 1933. aastal Prantsusmaale.[1]

Vilde töötas Inimese Muuseumis (Musée de l'Homme) Pariisis tänu Paul Rivet'le, kes teda sinna tööle kutsus, samuti julgustas teda jätkama õpinguid Sorbonne’i ülikoolis, kus ta sai bakalaureusekraadi saksa filoloogia erialal 1937. aastal ja kaks magistrikraadi: etnoloogias 1938. ning jaapani keeles 1939. aastal. Rivet motiveeris teda uurima Eesti ja Soome elanike etnoloogiat kahel ekspeditsioonil nendesse riikidesse aastatel 19371938. Ta kasutas võimalust Prantsuse teadusajakirjades natsistlikku rassismi mitteteaduslikuna hukka mõista. Teise maailmasõja alguses valmistas ta ette kolmandat ekspeditsiooni Taanisse ja Norrasse.[1]

Teise maailmasõja ajal oli Vilde aktiivne Prantsuse vastupanuvõitluses. 1940. aasta juulis lõi ta koos Paul Rivet'ga ühe esimestest vastupanurühmadest.[2] Vastupanu ajal organiseeris ta Groupe de musée de l’Homme'i teadlasi ja juriste välja andma põrandaalust natsismivastast ja Vichy valitsuse vastast ajalehte Résistance. 1934. aastal abiellus ta Iréne Lotiga, kes oli ajaloolase Ferdinand Loti tütar. Abielu kaudu sai Vilde 1936. aastal Prantsusmaa kodanikuks.[1]

Ta osales Teise maailmasõja ajal Prantsuse vastupanuliikumises, vangistati ja lasti Gestaapo poolt maha 23. veebruaril 1942.

Boris Vilde viimased sõnad enne hukkamist:

“Ma armastan Prantsusmaad. Ma armastan seda ilusat maad. Jah, ma tean, et see võib olla lihtsameelne, isekas, poliitiliselt mäda ja oma vana hiilguse ohver, kuid kõigi nende vigadega jääb see tohutult inimlikuks ega ohverda oma väärikust.”[3]

TunnustusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Benfoughal, Tatiana, « De Saint-Pétersbourg au Mont Valérien : biographie de Boris Vildé, ethnologue des peuples finno-ougriens et résistant » in Bérose, encyclopédie internationale des histoires de l’anthropologie, 2018.
  2. Ousby, Ian Occupation The Ordeal of France, 1940–1944, New York: Cooper Square Press, 2000 page 213.
  3. Cobb, Matthew (2012) The Resistance: The French Fight Against the Nazis,”