Audi
See artikkel räägib ettevõttest; automargi kohta vaata artiklit Audi (automark) |
See artikkel vajab toimetamist. |
Audi AG on Saksamaa autotootja, peakorteriga Ingolstadtis Baieri liidumaal. Audi kuulub praegu peaaegu täielikult (99,7%) Volkswagen AG-le. Firma on välja kasvanud Audi, Horchi, Wandereri ja DKW liitmisel tekkinud Auto Unionist.
Aktiengesellschaft Unternehmen Deutschland Inkchellemzteie AG | |
---|---|
Tüüp | tütarettevõte |
Asutatud | 1910 |
Asutajad | August Horch |
Peakorter | Ingolstadt, Saksamaa |
Tegevuspiirkond | üle maailma |
Valdkonnad | autotööstus |
Tooted | luksussõidukid |
Käive | 28,432 mld € (2005) |
Puhaskasum | 1,409 mld € (2005) |
Emaettevõte | Volkswagen AG |
Tütarettevõtted |
Audi Sport GmbH Ducati Lamborghini |
Koduleht | www.audi.com |
Audi logoks on neli üksteisega seotud rõngast, mis tähistavad autotootjaid, kes moodustasid Auto Unioni.
Ajalugu
muudaFirma asutajaks oli August Horch (1868–1951), insener Karl Benzi autotehases. 1899 lahkus ta sealt ning asutas Kölnis omanimelise autotehase August Horch & Cie.
Oma uues tehases sai August Horch töötada vaid kümme aastat. 1909. aastal tekkisid probleemid juhtkonnaga ning Horch oli sunnitud enda asutatud ettevõttest lahkuma. Samal aastal asutas ta Horch Automobil-Werke GmbH, kuid tema vanal firmal oli aga seaduslik õigus tema perekonnanime kasutamiseks, ning seetõttu oli Horch sunnitud leidma oma firmale uue nime. Horchi tuttava Franz Fikentscheri noor poeg tuli seepeale mõttele nimetada uus firma Audiks, mis tähendab ladina keeles sama mis Horch saksa keeles.[1]
Audi esimeseks mudeliks oli 2,6-liitrise neljasilindrilise mootoriga sõiduk, millele järgnesid juba suuremate mootoritega autod. Audi mudelid esinesid edukalt ka võidusõitudel. Audi Typ C, hüüdnimega "Alpensieger" (saksa k. 'Alpide vallutaja'), saavutas mitmeid võite rahvusvahelisel Austria Alpi võidusõidul aastail 1912–1914.
1928. aastal omandas mootorrattavalmistaja DKW Audi. 1931. aastal toodi välja mudel DKW F1, mis oli maailma esimesi esiveolisi autosid. Auto oli väike ja mootorrattamootoriga, ning sellest kujunes sõjaeelse Saksamaa populaarseim auto.
29. juuni 1932 ühinesid Horch, DKW ja Wanderer ning moodustasid Auto Union AG. Firma logoks said neli rõngast, mis kujutasid firmasid, mis moodustasid Auto Unioni. Seda märki kasutati siiski vaid võidusõiduautodel, kuna iga mark jätkas mudelite turustamist seniste nimede all. Firma peakorteriks sai Chemnitz ning Auto Unionist sai üsna pea Saksamaa suuruselt teine autotootja. Auto Unioni oli esimene saksa autoettevõte, mis alustas autode õnnetustestide läbiviimist.
Ettevõte saavutas suurt edu ka võidusõidus. Ferdinand Porsche konstrueeris ka Auto-Union Typ D, millel oli voolujooneline kere ja 550-hobujõuline V16-turbomootor. Sellest kujunes üks edukamaid sõjaeelseid võidusõiduautosid. Tuntumad Auto-Unioni sõitjad olid Hans Stuck ja Bernd Rosemeyer.
Teise maailmasõja ajal tootis Auto Union ka selliseid armeesõidukeid nagu soomusauto Sd-Kfz 222 ja kergtranspordisõiduk KFZ 11.
1944. ja 1945. aastal said kõik Auto Unioni tehased pommitamistes kannatada. Tehastes lõpetati tootmine ning 6. mail 1945 tühistati kõigi järelejäänud töötajate töölepingud. Kõik firma varad riigistati.
1949. aastal kolis firma oma peakorteri ja tegevuse Ingolstadti ning DKW nime all hakati uuesti tootma autosid ja mootorrattaid. Esimene sõjajärgne Auto Unioni sõjajärgne auto oli kaubik F 89 L.
1950. alguseks oli Auto Union juba piisavalt kosunud, firmas oli üle 4000 töötaja, ning tegu oli Saksamaa suurima mootorsõidukitootjaga. 1950. tootis firma 24 000 mootorratast ja 6800 kaubikut. Umbes samal ajal toodi turule ka väga populaarne motoroller NSU Lambretta.
1953 esitleti autot DKW 3=6 ehk Sonderklasse. Auto oli kahetaktilise kolmesilindrilise mootoriga ning see oli üsna menukas: kui mudeli tootmine 1959. aastal lõpetati, oli seda müüdud 330 000 eksemplari. 1950. aastatel saavutati edu ka mootorispordis.
1. jaanuaril 1958 ostis Daimler-Benz 88% Auto Unioni aktsiatest. Selle firma omandisse jäi Auto Union aastani 1964. Selle ajajärgu populaarseim mudel oli 1958. aastal esitletud DKW Junior. Tegu oli kahetaktilise mootoriga väikeautoga, mis saavutas nii meedia kui tarbijate üldise heakskiidu. Düsseldorfis asuv tehas ei suutnud kõiki ettemüüdud Junior'eid õigeks ajaks kohale toimetada.
1964 ostis Volkswagen 50,3% Auto Unionist ja ülejäänu aastal 1966. 1965. aastal esitleti uut neljataktilise mootoriga sõiduautot, mille nimeks oli lihtsalt Audi (hiljem küll Audi 72). Uut autot toodeti esimesel aastal 15 700 ja järgmisel aastal juba 63 500 eksemplari.
1968. aasta novembris esitleti uut mudelit Audi 100 ja avati ka uus tehasehoone.
10. märtsil 1969 sõlmisid Auto Union GmbH, SNU Motorenwerke AG ja Volkswagenwerke AG lepingu, mille tulemusel Audi ja NSU liideti firmaks Audi NSU Auto Union. Firma suuromanikuks sai 59,9%-ga Volkswagen, peakorter jäi Ingolstadti.
1972. aastal esitleti mudelit Audi 80. Müügiarvud olid väga suured, ainuüksi 1973. aastal müüdi 234 000 Audi 80.
1975. aastal ühendati naftakriisist tulenenud tagasilöökide tõttu Heilbronni ja Neckarsulmi tehased, Neuensteini ära (?).
1976. aastal esitleti ajakirjandusele täielikult uuendatud Audi 100.
1978 alustas Audi ka Volkswagen Iltise tootmist, mida valmistati Ingolstadti tehases Saksa armee tarvis.
1979 esitleti mudeleid Audi 200 ja Audi Quattro.
1985. aastal muudeti firma nime ja sellega sündis Audi AG, kellele allusid Quattro GmbH ja Audi Sport iseseisvate ettevõtetena, keskendudes erimudelite toodangule ja autospordile.
1986 võeti Audi mudelitel kasutusele tsingitud kere, mis muutis autode kered tunduvalt vastupidavamaks korrosioonile.
1988 esitleti Audi V8-t.
Audi mudelid
muudaPraegused
muudaEndised
muuda- Audi A2
- Audi Alpensieger (1914)
- Audi Front (1935)
- Audi Front UW 2 Liter (1933–1934)
- Audi Front UW 225 Spezial-Cabrio (1935–1938)
- Audi 50
- Audi 60 L (1968–1972)
- Audi 80
- Audi 100
- Audi 100 GL (1971–1974)
- Audi 100 Coupé (1970–1976)
- Audi 100 Coupé S
- Audi 920 (1938–1940)
- Audi Quattro coupe
- Audi V8
- Audi RS2
- Audi S1
- Audi S2
Auto Union (1940–1960)
muudaViited
muuda- ↑ "Enzyklopädie des Automobils. Marken.Modelle-Technik", Bechtermünz Verlag, lk 39, 1999, ISBN 3 8289 5356 4