Anton Anson

Anton Anson (3. jaanuar 1852 (22. jaanuar 1851) Seli vald, Pärnumaa12. juuni 1918 Tartu) oli eesti ühiskonnategelane ja õpetaja, Eesti Aleksandrikooli juhataja.

HaridusteeRedigeeri

Anson õppis Seli vallakoolis ning lõpetas 1874. aastal Riias Baltimaade Õpetajate Seminari. Omandas 1879. aastal Tartu Ülikoolis gümnaasiumi vene keele õpetaja kutse. Õppis aastail 18861887 Peterburi Õpetajate Instituudis, kus omandas linnakooli õpetaja kutse.

TeenistuskäikRedigeeri

Töötas aastail 18741879 Pärnu Nikolai õigeusu kihelkonnakoolis, 18791886 Lätis Bauska kreiskoolis ja 18871888 Võru linnakoolis õpetajana.

Oli aastail 18881905 Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas Eesti Aleksandri Linnakooli inspektor (juhataja) ja õpetaja. Aleksandrikooli juhtimisel järgis küll venestusideoloogiat, kuid koondas eestlastest õpetajaid ja soodustas eesti keele õppimist. Eesti keele õpetajatena töötasid koolis kirjanikud Jakob Tamm ja Karl Ernst Särgava. Anson andis Aleksandrikoolis aritmeetika, geomeetria, ajaloo, maateaduse, loodusõpetuse ja vene keele tunde. Kuigi kaasaegsete meenutuste kohaselt polnud tema õpetamise tase kuigi kõrge, pälvis ta õpilaste ja õpetajate silmis suure lugupidamise oma vastutulelikkuse, tasakaalukuse ja erapooletuse eest.[1]

19051907 oli Riia Peeter-Pauli linnakooli juhataja, seejärel 19071909 Järvamaa rahvakoolide inspektor. Eestimeelse tegevuse ja eesti keele õpetamise propageerimise pärast saadeti Anson 1909. aastal sundpensionile. Aastail 19101918 töötas Anson Tartu Kaubanduskooli inspektorina.[2]

Ühiskondlik tegevusRedigeeri

Pärnus töötamise ajal võttis Anson elavalt osa eesti rahvusliku liikumise üritustest, olles Endla seltsi asutajaliikmeid ja selle esimene president aastail 18781880. Anson osales Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi tegevuses seltsi kirjatoimetajana. 18781879 tegutses Anson ka ajakirjanikuna, olles Pärnu Postimehe tegelik toimetaja ning Sakala kaastööline. Peale Pärnust lahkumist tõmbus ta avalikust ühiskondlikust tegevusest tagasi. Aleksandrikooli juhatajana oli Anson tegev ka Põltsamaa Põllumeeste Seltsis, mis oli ainuke kohalik eesti organisatsioon. Samal ajal lävis ta ka venelastest ametnike ja õigeusu preestritega, aga ja baltisakslastega.[3]

ViitedRedigeeri

  1. Kruus, H. Eesti Aleksandrikool. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus, 1939, lk 258–259.
  2. Ernits, E. Eesti Aleksandri-Linnakooli avamine ja tegevus. – Eesti Aleksandrikool ja põllumajanduslik haridus. 100 aastat kooli asutamisest. Koostaja M. Karelson. Tallinn: Valgus, 1988, lk 32.
  3. Kruus, H. Eesti Aleksandrikool. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus, 1939, lk 258–259.

VälislingidRedigeeri