Anton Anson

Anton Anson (3. jaanuar 1852 (vkj 22. detsember 1851) Seli vald, Pärnumaa – 12. juuni 1918 Tartu) oli eesti ühiskonnategelane ja õpetaja, Eesti Aleksandrikooli juhataja.

Haridustee

Anson õppis Seli vallakoolis ning lõpetas 1874. aastal Riias Baltimaade Õpetajate Seminari. Sai 1879. aastal Tartu Ülikoolist gümnaasiumi vene keele õpetaja kutse. Õppis aastail 1886–1887 Peterburi Õpetajate Instituudis, kus omandas linnakooli õpetaja kutse.

Töökäik

Töötas aastail 1874–1879 Pärnu Nikolai õigeusu kihelkonnakoolis, 1879–1886 Lätis Bauska kreiskoolis ja 1887–1888 Võru linnakoolis õpetajana.

Oli aastail 1888–1905 Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas Eesti Aleksandri Linnakooli inspektor (juhataja) ja õpetaja. Aleksandrikooli juhtimisel järgis küll venestusideoloogiat, kuid koondas eestlastest õpetajaid ja soodustas eesti keele õppimist. Eesti keele õpetajatena töötasid koolis kirjanikud Jakob Tamm ja Karl Ernst Särgava. Anson andis Aleksandrikoolis aritmeetika, geomeetria, ajaloo, maateaduse, loodusõpetuse ja vene keele tunde. Kuigi kaasaegsete meenutuste kohaselt polnud tema õpetamise tase kuigi kõrge, pälvis ta õpilaste ja õpetajate silmis suure lugupidamise oma vastutulelikkuse, tasakaalukuse ja erapooletuse eest.^[1]

1905–1907 oli Riia Peeter-Pauli linnakooli juhataja, seejärel 1907–1909 Järvamaa rahvakoolide inspektor. Eestimeelse tegevuse ja eesti keele õpetamise propageerimise pärast saadeti Anson 1909. aastal sundpensionile. Aastail 1910–1918 töötas Anson Tartu Kaubanduskooli inspektorina.^[2]

Ühiskondlik tegevus

Pärnus töötamise ajal võttis Anson elavalt osa eesti rahvusliku liikumise üritustest, olles Endla seltsi asutajaliikmeid ja selle esimene president aastail 1878–1880. Anson osales Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi tegevuses seltsi kirjatoimetajana. 1878–1879 tegutses Anson ka ajakirjanikuna, olles Pärnu Postimehe tegelik toimetaja ning Sakala kaastööline. Pärast Pärnust lahkumist tõmbus ta avalikust ühiskondlikust tegevusest tagasi. Aleksandrikooli juhatajana oli Anson tegev ka Põltsamaa Põllumeeste Seltsis, mis oli ainuke kohalik eesti organisatsioon. Samal ajal lävis ta ka nii venelastest ametnike ja õigeusu preestritega kui ka baltisakslastega.^[1]

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Kruus, H. Eesti Aleksandrikool. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus, 1939, lk 258–259.
↑ Ernits, E. Eesti Aleksandri-Linnakooli avamine ja tegevus. – Eesti Aleksandrikool ja põllumajanduslik haridus. 100 aastat kooli asutamisest. Koostaja M. Karelson. Tallinn: Valgus, 1988, lk 32.

Välislingid

Anton Anson Eesti biograafilises andmebaasis ISIK

[hans-kruus-1] 1,0 ^1,1 Kruus, H. Eesti Aleksandrikool. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus, 1939, lk 258–259.

[2] Ernits, E. Eesti Aleksandri-Linnakooli avamine ja tegevus. – Eesti Aleksandrikool ja põllumajanduslik haridus. 100 aastat kooli asutamisest. Koostaja M. Karelson. Tallinn: Valgus, 1988, lk 32.

[1]

[2]