Mägikiur
Mägikiur (Anthus spinoletta) on linnuliik västriklaste sugukonnast kiuru perekonnast.
Mägikiur | |
---|---|
| |
Kaitsestaatus | |
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
Klass |
Linnud Aves |
Selts |
Värvulised Passeriformes |
Sugukond |
Västriklased Motacillidae |
Perekond |
Kiur Anthus |
Liik |
Mägikiur |
Binaarne nimetus | |
Anthus spinoletta (Linnaeus, 1758) |
Süstemaatika muuda
Liigi kirjeldas 1758. aastal Karl Linné. Varem käsitleti liikide kolmikut, millesse kuulusid mägikiur, randkiur ja leetkiur (Anthus rubescens), ühe liigina Anthus spinoletta.
Levila muuda
Mägikiur on levinud mäestikes Lõuna- ja Kesk-Euroopast ja Aasia lõunaosast kuni Hiinani. Mägikiur rändab lühikest maad.
Eestis kohati mägikiuru esmakordselt 2009. aasta veebruaris Tallinnas Koplis Paljassaare lahe ääres.
Välimus muuda
Sarnaneb randkiuruga, ja varem käsitleti viimast mägikiuru alamliigina. Hundsulestikus alapool roosakas, triibustusega külgrinnal ja kehakülgedel. Puhkesulestikus sarnaneb ta väga randkiuruga, siis eristavad teda randkiurust natuke heledam ülapool, selgem kulmutriip ja valgem tiivavööt. Kutsehüüd on venitatud siit, ka iits või iits trüt. Laul sarnaneb nii sookiuru kui randkiuru omaga.[1]
Elupaik muuda
Asustab pesitsusajal mäenõlvade alpiniite ja kõrgtasandikke ülalpool metsapiiri, sageli vee lähedal. Talveks liigub madalamale, tegutsedes siis mererandades, järvekallastel, märgaladel ja üleujutatud põldudel.
Pesitsemine muuda
Mägikiur pesitseb aprillist juunini, üks kuni kaks korda aastas.
Toitumine muuda
Toitub peamiselt putukatest, ka ussidest ja tigudest.
Viited muuda
- ↑ Jonsson, L. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 366.
Välislingid muuda
- Mägikiur andmebaasis eElurikkus
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Mägikiur |