Ava peamenüü

Alusheli on muusikas diatoonilise helisüsteemi heli, mida tähistatakse vana-kreeka tähtnotatsiooni eeskujul tähega A, B, C, D, E, F või G. Mõiste "alusheli" (Stammton) on pärit saksa keeleruumist ning saksa süsteemis alushelid on C, D, E, F, G, A ja H.

Alusheli mõisteRedigeeri

Tänapäevase sisuga mõiste "alusheli" teke on seotud keskaja modaalse helisüsteemi järkjärgulise arenguga 10. sajandi paiku.

Kogu muusikaline heliruum, milles keskaja heliloojad töötasid ning mida keskaja muusikateoreetikud käsitlesid, oli ambitusega G-e2. Suure oktavi G-d tähistati kreeka tähega Γ (gamma) ning sellest on nimetuse ”gamma” saanud suure oktaavi G-st üles ehitatud helirida Γ, A, B, c, d, e, f, g, a, b, c1, d1, e1, f1, g1, a1, b1, c2, d2, e2. Seda helirida tervikuna nimetati esimese heksakordi järgi gamma ut, millest vormus ka sõna gamut. e2 kui heksakordi kõige ülemine heli, sai nimetuse e la. Esimese oktaavi c1-d, mis oli seotud kolme erineva heksakordiga, nimetati c sol fa ut. Teoreetikud kasutasid veel 17. sajandil alushelide puhul nii vana-kreeka täht- kui ka keskaegseid silpnimetusi, kuid praktikas kasutati põhiliselt silpnimetusi.

Alusheli mõiste üheks arendajaks oli Arezzo Guido, kes tegi oma traktaadis ”Micrologus de disciplina artis musicae” (ca 1040) ettepaneku nimetada alushelid C, D, E, F, G, A vastavalt silpnimetustega ut, re, mi, fa, sol, la. Need silpnimetused tulenevad hümni ”Ut queant laxis” teksti värsside algussilpidest. Hümni värssidele vastavaid meloodiamotiive lauldi vastavalt tõusva helirea c, d, e, f, g, a helidelt.

Hiljem hakati Arezzo Guido kuueastmelist solmisatsioonimudelit ut, re, mi, fa, sol, la kasutama heksakordisüsteemis relatiivse intervallide mudelina ”tervetoon-tervetoon-pooltoon-tervetoon-tervetoon”, nii et mudel võis alata diatoonilise helisüsteemi erinevatelt helidelt. Selleks, et õppida meloodiaid, mis väljusid heksakordi kuue heli piiridest, oli vaja vahetada üks heksakord teise vastu. Sellist operatsiooni nimetati mõistega mutation ning ümbernimetamisel kasutati ühist alusheli. Keskaegset heksakordisüsteemi kasutati muusikas kuni duur-moll-süsteemi tekkimiseni 16.–17. sajandi vahetuse paiku.

Alushelide altereerimineRedigeeri

Arezzo Guido solmisatsioonimudeli kasutamine relatiivsena tõi kaasa teatud alushelide altereerimise vajaduse. Kui alushelidest C ja G algavad heksakordid on loomulikud ja vastavad mudelile ”tervetoon-tervetoon-pooltoon-tervetoon-tervetoon”, siis näiteks alushelist F algav heksakord vajas mudeliga vastavusse viimiseks alusheli B altereerimist pool tooni alla. Nii hakati tegema vahet ”kandilise b” (b quadrum) ja ”ümmarguse b” (b rotundum) vahel. Oma funktsiooni vastavuse tõttu kujunesid need märgid tänapäeva alteratsioonimärkide bekarri, dieesi ja bemolli eelkäijateks. Kuna alusheli B kandiline vorm sai nimetuseks ”kõva” (durum) ning ümar vorm ”pehme” (molle), kujunesid ka vastavad heksakordid: G-st algav ”kõva” ning F-st algav ”pehme” heksakord. Vaid C-st algavat heksakordi nimetati ”loomulikuks”.

Alushelide altereerimine harmoonilistes kadentsides on 14. sajandi muusikas seotud mõistega musica ficta.

Vaata kaRedigeeri