Ava peamenüü

Musica ficta (ladina keeles fingere, ette kujutama, leiutama) ehk musica falsa (ladina keeles falsus, vale) on 12.–17. sajandi muusikas heksakordi astmete altereerimine.

Juba 11. sajandil kasutati omadussõna falsa intervalliiõpetuse kontekstis.

Alates 12. sajandist kasutatakse terminit musica falsa võimaluse tähenduses tõlgendada heksakordide üksikuid astmeid altereeritavatena.

Mõned 13. sajandi teoreetikud omistasid terminile musica falsa negatiivse tähenduse, mõistes seda alteratsioonide väära kasutamisena.

Alates 13. sajandist kasutatakse lisaks musica falsa'le ka rööpterminit musica ficta, millest alates 15. sajandist sai põhitermin. Musica falsa jäi siiski kasutusse seoses intervallide klassifitseerimisega.

Alates 14. sajandist kirjeldatakse termini musica ficta abil juba võimalust altereerida heksakordi kõiki astmeid.

Alates 15. sajandist on musica ficta't kirjeldatud musica vocalis regulata erijuhtumina.

Alates 16. sajandist hakatai terminit musica ficta kasutama tervete heliridade transponeerimise ehk itaalia keeles scala finta tähenduses.

Musica ficta'st on tuletatud ka mõisted cantus falsus ja cantus fictus, voces falsae ja voces fictae, scala ficta ja scala finta, intervalli tähistamiseks näiteks falsa quinta.