Alma Vaarman

Alma Vaarman (ka Alma Vaarman-Silber; 9. september 1902 Tallinn20. detsember 1992 Tallinn) oli eesti kommunist.

Alma Vaarman, 1978
Foto: Jaan Künnap

Alma Vaarman oli illegaalse Eestimaa Kommunistliku Partei liige 1922. aastast ja illegaalse EKP III kongressi delegaat.

Alma Vaarman oli aastatel 1922–1923 Töölisühisuste Kesknõukogu ja EKP Tallinna komitee liige.

Ta vangistati illegaalse riigivastase poliitilise tegevuse eest Eestis 1923. aastal ja mõisteti selle eest viieks aastaks vangi.

1929. aastal siirdus A. Vaarman salaja Nõukogude Liitu. Aastatel 1929–1931 õppis ta Moskva rahvusvahelises Lenini koolis, kus lõpetas kursuse kolme aasta asemel kahe aastaga. 1931. aastal esitas ta lõputöö teemal "EKP poliitika ja taktika maaküsimuse lahendamisel Eestis 1917–1919 aastail". Esines ettekandega Kominterni Poola-Balti Ländersekretariaadi istungil Mitzkevic-Kapsukase juhtimisel. Pärast seda suundus Krimmi ja sealt naastes heideti EKP-st välja. Ennistati 1934. aastal kui eksikombel väljaheidetu. Aastatel 1931–1937 töötas ta Moskva teedeministeeriumis kaadriinspektorina. Aastatel 1935–1937 õppis ta Moskva kirjandusinstituudi eriosakonnas. 9. oktoobril 1937 arreteeriti ta Moskvas rahvusdemokraatia vastu suunatud aktsiooni käigus. 1946. aastal rehabiliteeriti ja naasis Eestisse. Aastatel 1946–1950 oli ta Tallinnas laotööline. 1950–1956 elas väljasaadetuna Krasnojarski krais. 1956–1957 oli ta Nõmme invaliididekodu majandusjuhataja.[1] Läks 1957. aastal pensionile. Teenete eest Eesti kommunistlikus liikumises nimetati ta 1957. aastal personaalpensionäriks.

Alma Vaarman suri 1992. aastal ja on maetud Rahumäe kalmistule.

TeosedRedigeeri

  • Jaan Kross ja Alma Vaarman, Tallinna proletaarse teatri ajaloost (1. osa). Eesti NSV Teatriühing 1957
  • Alma Vaarman, Surmast tugevam. Eesti Riiklik Kirjastus 1960, 344 lk ja 1976, 380 lk
  • Alma Vaarman, Vennad Kreuksid ja nende aeg, Eesti Raamat, 1972

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri