Alexios V Dukas Murzuphlos
Alexios V Dukas, ladinapäraselt Alexius V Ducas (kreeka keeles Ἀλέξιος Δούκας; u 1140 – detsember 1204), oli Bütsantsi keiser 1204. aasta jaanuarist aprillini. Tema hüüdnimi oli Murzuphlos (Μούρτζουφλος; Moúrtzouflos), mis tähendab tusane või karvaseid kulme. Alexios V tuli võimule paleepöörde tulemusena, tappes oma eelkäija Alexios IV. Keiser võitis küll Konstantinoopoli elanike poolehoiu, kuid kaugenes eliidist. Alexios V üritas kaitsta Konstantinoopolit ristisõdijate eest, ent tema sõjalised pingutused olid ebaõnnestunud. Pärast Konstantinoopoli langemist, rüüstamist ja okupeerimist torgati Alexios V pimedaks ning hiljem hukati uue ladinlaste võimu ajal. Ta oli viimane Bütsantsi keiser, kes valitses Konstantinoopolis kuni selle tagasivallutamiseni 1261. aastal.
| Alecios V Dukas | |
|---|---|
.png) Alexios V miniatuur (15. sajandist pärit koopia Johannes Zonarase raamatust "Väljavõtted ajaloost") | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 28. jaanuar 1204 (kroonimine 5. veebruar) – 12. aprill 1204 (2 kuud ja 15 päeva) | |
| Eelnev |
|
| Järgnev |
|
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg | umbes 1140 |
| Surmaaeg | detsember 1204 (umbes 63–64-aastaselt) |
| Abikaasa | Eudokia Angelina |
Päritolu ja iseloom muuda
Dukas oli üks juhtivamaid aristokraatlikke perekondi Bütsantsis. Samas on vähe teada keiser Alexios V Dukase põlvnemisest. Kõrgest soost Dukased polnud ainsad, kes seda perekonnanime kasutas, ka paljud madalamast soost klannid olid Dukased. On väidetud, et Alexios V oli keiser Alexios I Komnenose (valitses 1081–1118) lapselapselaps naisliini pidi. See võib olla tõsi, sest enamikul Bütsantsi toonastest usurpaatoritest ja võimule soovijatest oli sugulusside vere või abielu kaudu Komnenostega. Ühe täpsema teooria kohaselt oli Alexios Isaak Dukase poeg ning seega Alexios IV Angelose teise astme nõbu.[1] Kirjas, mis saadeti paavst Innocentius III-le, on väidetud, et Alexios Dukas Murzuphlos mõrvas oma veresugulase Alexios IV Angelose[2].
Kaasaegne ajaloolane Niketas Choniates kirjeldas Alexiost äärmiselt targana, aga ka üleoleva ja kiuslikuna. Choniatese hinnangud pole ilmselt objektiivsed, sest keiser vallandas ajaloolase kõrgelt logothetēs tōn sekretōn'i (fiskaalpoliitikat kontrolliv ametnik) kohalt.[3] Alexios oli kaval ja julm, ent otsustusvõimeline, mida tõestab tema võimuletulek. Oma vaadetelt oli ta kindel ladinlaste vastane.[4]
Alexios Dukas oli saanud endale hüüdnimeks Murzuphlos (Μούρτζουφλος; Moúrtzouflos), mis tähendab tõlkes tusane või karvased kulmud. Tusaseks kutsuti Alexiost tema kombe pärast pidevalt kulmu kortsutada.[4]
Poliitilised intriigid ja võimuletõus muuda
1200. aastal proovis Johannes Komnenos Paks võtta trooni keiser Alexios III Angeloselt (v. 1195–1203), milles osales ka Alexios Dukas Murzuphlos. Ebaõnnestunud riigipööre viis tulevase valitseja vangi, kus ta oli arvatavasti 1201. aastast kuni Isaak II Angelose (v. 1185–1195, 1203–1204) võimu taastamiseni. Isaak II ja tema poeg Alexios IV Angelos said võimule lääne ristisõdijate abiga 1203. aasta juulis. Vabadusse pääsedes anti Alexios Dukasele õukonnas protovestiariose positsioon (impeeriumi rahandusasjade juht).[1]
1204. aasta alguseks polnud keisrid suutnud tekitada Konstantinoopoli elanikes kindlustunnet nende kaitstuse osas ladinlaste ja veneetslaste eest ning rahvas muutus rahutuks. Ristisõdijad polnud samuti Alexios IV-ga rahul, sest keiser ei suutnud oma lubadusi täita. Kui tasu ristisõdijatele ei tulnud, otsustasid nad mässata ja süüdata linnaosasid põlema. Tulekahju tõttu hävis ligi kuuendik linnast ning kuni kolmandik elanikest jäi kodutuks. Lõpptulemusena vähendas see bütsantslaste soovi seista ristisõdijatele vastu. Kõige selle keskel kerkis ladinlastevastase liikumise juhiks Alexios Dukas. Ta võitis rahva poolehoiu oma vaprusega ladinlaste vastu suunatud rünnakus, kus tema hobune komistas ning Alexios oleks peaaegu tapetud või vangistatud, kui vibulaskjad poleks teda kaitsnud. Murzuphlos kasutas ära inimeste viha ristisõdijate vastu oma isiklike ambitsioonide jaoks.[3][5][6]
1204. aasta 28. jaanuaril, mil linlased mässasid, kuulutati kaoses keisriks sõjamees Nikolaos Kanavos. Tema päritolu pole täpselt teada. Mõnede allikate järgi oli ta lihtsast soost, ent teised allikad kinnitavad tema aadliku seisust. Kanavos krooniti ka Sophia katedraaliks, kuid patriarh Johannes X Kamateros ei osalenud tseremoonial ja seega ei saanud temast ka täieõiguslikku keisrit.[4] Teatud allikad väidavad, et Kanavos ise ei soovinudki keisrikrooni vastu võtta. Keisrid Alexios IV ja Isaak II varjusid Blachernae paleesse ning saatsid Alexios Dukas Murzuphlose ristisõdijate juurde abi paluma või vähemalt teavitasid Dukast oma kavatsustest. Selle asemel, et minna ladinlaste juurde, kasutas Murzuphlos ära oma juurdepääsu paleele ning ööl vastu 29. jaanuari 1204. aasta maksis ta altkäemaksu "kirvekandjatele" ehk varjaagi kaardiväele ning nende toetusel ka keisrid vahistati. Ajaloolane Choniates väidab, et Murzuphlosel aitas altkäemaksu anda üks eunuhh, kellel oli juurdepääs keiserlikule riigikassale. Varjaagid olid peamine jõud, mis aitas edukat riigipööret läbi viia, ent abiks olid ka Murzuphlose tutvused. Noor Alexios IV kägistati vanglas surnuks ning tema nõrk ja pime isa Isaak II suri umbes riigipöörde ajal hirmu, kurbuse või väärkohtlemise tõttu.[1][3][7] Seega oli 1204. aasta jaanuari lõpus kolm võimupretendenti: Nikolaos Kanavos, Alexios V Dukas ja ristisõdijad. Alexiosel oli aga kaardiväe toetus, mis tegi temast tugevama kandidaadi.[4] Nikolaos Kanavose elu säästeti ning talle pakuti isegi ametniku kohta Alexios V valitsuse all, ent Kanavos keeldus ning eiras ka kõiki järgnevaid keisri kutseid. Kanavos varjus Hagia Sophia katedraali, kust ta aga jõuga välja viidi ning katedraali trepil tapeti.[1][3][7]
Valitsemine muuda
Alexios V Dukas kuulutati mõnede allikate järgi keisriks juba enne Isaak II ja Alexios IV kukutamist[3]. Ametlikult toimus kroonimine 1204. aasta 5. veebruaril[8]. Keiser leidis eest tühja riigikassa, seega otsustas ta konfiskeerida raha aristokraatidelt, et kasutada seda avalikes huvides. Need sammud kasvatasid keisri populaarsust lihtrahva seas, ent võõrandasid aadlikke.[1][3]
Isaak II ja Alexios IV surm muutsid järsult ristirüütlite õiguslikku vahekorda Bütsantsiga. Nimetatud keisrite võimuloleku ajal puudus neil formaalne põhjus otseseks sekkumiseks keisririigi siseasjadesse. Nende Konstantinoopoli alla tuleku eesmärk – taastada Isaak II võim – oli täidetud ja seega kadus neil legaalne põhjus linna all viibimiseks. Uus riigipööre ja Alexios V võimuletõus muutis aga taas olukorda. Ladinlased said uue põhjuse sekkumiseks, sest toimunud oli ebaseaduslik riigipööre ning õiguslik valitseja tapetud. Teisest küljest kadus keisrite surmaga ka igasugune ametlik lootus lubatud rahale. Selleks ajaks oli ristisõdijatel tekkinud juba plaan Konstantinoopolis võimu võtmiseks ja riigi jagamiseks. Ladinlased otsustasid kätte maksta tapetud Alexios IV eest ning kuulutasid Alexios V kurjategijaks. Mõlemad pooled asusid otseselt valmistuma sõjategevuseks. [4]
Olles saavutanud kindla kontrolli, andis Alexios V käsu sulgeda ristisõdijatele linnaväravad[1]. Keiser andis käsu linna kindlustamiseks ja müüride parandamiseks. Kõik linlased maksustati erilise "sõjamaksuga". Üsna pea tundis Alexios V ennast juba niivõrd kindlana, et esitas ristisõdalastele ultimaatumi nõudmisega lahkuda Bütsantsi aladelt, millest ladinlased keeldusid.[4] Keisri juhtimisel korraldasid bütsantslased rünnakuid toidumoona korjavate ristisõdijate salkade vastu. 1204. aasta 2. veebruaril juhtis Flandria Henri osa ristisõdijate armeest toiduvarusid hankima. Konstantinoopoli poole naastes ründas Alexios V tema järelväge. Bütsantslased said hävitavalt lüüa ning ristisõdijad said enda kätte keisririigi püha lipu Jumalaema kujutisega (Panagia Nikopoios). Bütsantslased kaotasid mõned oma parimad sõdurid ning keiser pääses napilt eluga. Umbes sellel ajal üritas keiser hävitada Veneetsia laevastikku, saates sinna põlema süüdatud laevad, mille eesmärk oli levitada tuld ka veneetslaste alustele. See katse andis vähe tulemusi.[1][3]
Ikooni kaotamine, mida traditsiooniliselt nähti kui linna jumaliku kaitse füüsilist kehastust, oli tõsine psühholoogiline löök bütsantslastele. Paljud linnaelanikud uskusid, et ikooni sattumine ristisõdijate kätte on nende võidu jumalik kinnitus ning karistus bütsantslaste pattude eest.[9]
Umbes 8. veebruaril kohtus keiser Alexios V rahuläbirääkimistel Veneetsia doodži Enrico Dandologa, kuid nende tingimused olid bütsantslastee looga karmid. Ajaloolane Choniates väidab, et kohtumine lõppes ristisõdijate ratsaväe ootamatu rünnakuga keisri ja tema saatjaskonna vastu. Alexios V pääses napilt vangistamisest. Tõenäoliselt tapeti ka Alexios IV Angelos samal päeval. Tõenäoliselt oli tapmise põhjuseks veneetslaste nõudmine, et endine keiser taas troonile tõstetakse. Kui uudis Alexios IV surmast ladinlasteni jõudis, halvenesid kahe osapoole suhted veelgi. Märtsis algas Konstantinoopolis sunniviisiline ladinlastest elanike väljasaatmine, mis kujunes ristisõdijate jaoks pöördepunktiks. Pärast seda hakkasid nad arutama Bütsantsi impeeriumi jagamist.[1][3] Veneetsia, kes tundis Bütsantsi olusid kõige paremini, kavatses endale võtta kõige paremad piirkonnad[4]. Valmistuma hakati ka viimaseks rünnakuks linnale, mis toimus ligi kuu hiljem[1][3].
Konstantinoopoli langemine ja keisri surm muuda
Ajaloolased on vaielnud selle üle, kas ristiväe juhtide plaan vallutada Konstantinoopol oli ajendatud hullumeelsusest või oli siiski tegemist kaine arvestusega. Väikesearvuline ristisõdijate vägi seisis siiski 100 000 elanikuga linna vastu ning mõnes teises ajaloosituatsioonis olnuks sellise kindlustatusega linna vallutamine lootusetu ettevõtmine. 1204. aasta märtsiks oli aga linna olukord kujunenud niisuguseks, et vallutamine tundus juba võimalikuna.[4]
Rünnak Konstantinoopolile algas 1204. aasta 9. aprillil, kuid esimene katse vallutada linn löödi peamiselt kreeka tule abil tagasi. Juba sellegi rünnaku puhul on oletatud, et see oleks tegelikult võinud lõppeda edukalt, kuid rüütlid jätsid soodsa olukorra kasutamata ja taganesid.[4]
Kolm päeva hiljem, 12. aprillil algas teine linna vallutamise katse tormijooksuga ning peatselt hõivati üks linnamüüri kaitsetorn teise järel. Samal ajal seisid täies relvastuses keisri kaardiväelased keset linna ja nõudsid Alexioselt lisaraha, milleta nad keeldusid võitlemast. Kuid raha Alexiosel polnud ning ta ei suutnud veenda sõdureid asuma viivitamatult võitlusesse. Linnas aga oli juba puhkenud paanika ning suur tulekahju - kolmas selle aasta jooksul.[4] Ründajad murdsid läbi Petria värava lähedalt, sisenesid linna ning rüüstasid Balachernae palee. Keiser Alexios V üritas koondada linnaelanikke kaitsele, ent edutult.[1][3]
Saades aru olukorra lootusetusest, põgenes Alexios V ööl vastu 13. aprilli linnast koos oma armukese Eudokia Angelina ja ema Euphrosyne Dukaina Kameteraga Traakiasse[1][3]. Samal ajal ei mõelnud õukondlased mitte vastupanu organiseerimisele, vaid sellele, kes saab järgmiseks keisriks[4]. Hagia Sophia katedraalis kuulutati uueks keisriks Konstantinos Laskaris, kuid ta ei suutnud veenda varjaagide kaardiväge võitlust jätkama ning põgenes 13. aprilli varastel tundidel, jättes Konstantinoopoli ristisõdijate kontrolli alla.[1][3] Bütsantsi palgasõdurid, saamata nõutud raha, alistusid 13. aprilli varahommikul ja sellega oli linna langemine lõplikult otsustatud ning Konstantinoopol, mis oli 900 aasta jooksul tõrjunud kõik vaenlaste suurrünnakud, vallutati väiksearvulise rüütliväe poolt. Linna jõudnud rüütlid asusid kohe rüüstama ja röövima, peatudes alles kolmandal päeval, kui nad lugesid hoiatavaks märgiks alanud päikesevarjutust. Rüütlid suutsid nende päevade jooksul tekitada linnas paiknevatele arvukatele ajaloo- ja kultuurimälestistele pöördumatuid kahjustusi.. Rüüstamisest ei jäänud puutumata isegi keiser Constantinus Suure sarkofaag ja pühakute säilmed. Seda hävitustööd, mis nendel päevadel Konstantinoopolis toimus, on vahel nimetatud keskaja suurimaks reliikviate, kunstiteoste ja väärisesemete röövimiseks. Rüütlitega võidu röövisid ja riisusid ka läänekiriku jumalasulased. Ohjeldamatus laastamismöllus kadusid igasugused piirid, nii lõpuks oli sunnitud sekkuma paavst, mõistes oma kirjas eriti teravas toonis hukka röövimised kirikutest. Kokkuvõttes oli 1204. aastal Konstantinoopolit tabanud häving niivõrd ulatuslik ja kõikehõlmav, et kuigi Bütsantsi ajalugu jätkub veel paarsada aastat, ei suutnud linn sellest hoobist enam kunagi täielikult toibuda.[4]
Konstantinoopoli uuel režiimil seisis ees veel uue valitseja valimine. Pärast pikki vaidlusi sai selleks Flandria krahv Balduin I, kelles sai mõne aja pärast Bütsantsi aladele kujunenud Ladina keisririigi esimene keiser.[4]
Alexios V Dukas paistis silma oma tegutsemisvõimega, sest alistuda ta ei kavatsenud[4]. Alexios V ja tema lähikondlased jõudsid Mosynopolisesse, mille olid okupeerinud endine keiser Alexios III ja tema poolehoidjad. Algul võeti nad hästi vastu.[2][10] Alexios V tegi Alexios III-le ettepaneku ühendada jõud võitluseks ladinlaste vastu, millega ka Alexios III nõustus. Uue liidu kinnituseks abiellus Alexios V oma armukese ja Alexios III tütre Eudokia Angelinaga. Mõlemad mehed ootasid aga juhust konkurendi kõrvaldamiseks ning oli kindel, et see liit ei saa kaua kesta. Otsustavamaks osutus Alexios III. Ühe peo ajal, kuhu oli kutsutud ka Alexios V, andis ta käsu nimekaim kinni võtta ja pimedaks torgata.[4] Alexiose hülgasid ka tema senised toetajad. Kuigi Alexios V-l õnnestus põgeneda, langes ta 1204. aasta novembris vangi edasitungivate Thierry de Loosi juhitud ladinlaste kätte Mosynopolise lähedal (aga võibolla ka Anatoolias).[2][10] Vangina Konstantinoopolisse naastes süüdistati teda vandenõus seadusliku valitseja Alexios IV vastu. Kohtuprotsessil vaidles pime Alexios V süüdistajatele vastu, väites, et just Alexios IV oli riigireetur, kui kutsus ristisõdijaid jõuga Konstantinoopolisse sisse murdma. Kohus mõistis endise keisri surma ning ta visati surnuks Theodosiuse samba tipust. See oli uus hukkamisviis.[3]
Uus, võõras ladinlaste režiim püüdis ära kasutada Alexios V kui Bütsantsi viimase "seadusandliku" keisri hukanud mehe avalikku kohtuprotsessi ja hukkamist, et muuta oma valitsemine seadusandlikuks. Alexios V Dukas Murzuphlos oli Bütsantsi viimane keiser (kui mitte lugeda Konstantinos Laskarist), kes valitses Konstantinoopolis enne, kui Nikaia keiser Michael VIII Palaiologos selle ladinlastelt 1261. aastal tagasi võttis.[1] Kuigi Bütsantsi tähtsaim linn ja võimukeskus Konstantinoopol (n-ö keisririigi pea) oli langenud, polnud veel kõik keisririigi provintsid ladinlaste käes. Segasel 13. aprilli ööl valiti veel üks keiser – Theodoros I Laskaris –, kuigi puuduvad täpsemad andmed, kas ta tol ööl üldsegi viibis linnas või krooniti hoopis tema vend. Seega oli võimupretendente Bütsantsi aladel palju.[4]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Hendrickx, B.; Matzukis, C. (1979). Alexios V Doukas Mourtzouphlos: His Life, Reign and Death (?–1204) (kreeka). Lk 111–117.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 2,0 2,1 2,2 Akropolites, G. (2007). Macrides, Ruth (toim). The History (inglise). Oxford University Press. ISBN 9780199210671.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 Choniates, Niceta (1984). O City of Byzantium, Annals of Niketas Choniatēs. Translated by Harry J. Magoulia (inglise). Detroit: Wayne State University Press. ISBN 0-8143-1764-2.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 Vseviov, David (2004). "Alexios Dukas V Murzuphlos". Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 407-411. ISBN 9789949437757.
- ↑ Madden, T.F. (1992). "The Fires of the Fourth Crusade in Constantinople, 1203- 1204: A Damage Assessment". Byzantinische Zeitschrift, lxxxiv–v (inglise). Lk 72-93.
- ↑ Madden, T.F. (1995). "Outside and Inside the Fourth Crusade". The International History Review, Vol. 17, No. 4 (inglise). Taylor and Francis. Lk 726–743.
- ↑ 7,0 7,1 Runciman, Steven (1987). . A History of the Crusades, Volume III: The Kingdom of Acre and the Later Crusades (inglise). Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0-14-013705-X.
- ↑ Savignac, David (2020). "The Medieval Russian Account of the Fourth Crusade - A New Annotated Translation". Novgorod Chronicle. Vaadatud 16.08.2022.
- ↑ Giarenis, I. (2017). "The Crisis of the Fourth Crusade in Byzantium (1203–1204) and the Emergence of Networks for Anti-Latin Reaction and Political Action". Mediterranean World, 23 (inglise). Lk 73–80.
- ↑ 10,0 10,1 Falk, A. (2010). Franks and Saracens: Reality and Fantasy in the Crusades (inglise). Karnac Books. ISBN 9781855757332.
| Eelnev Isaak II Angelos Alexios IV Angelos (kaaskeiser) |
Bütsantsi keiser jaanuar–aprill 1204 |
Järgnev Konstantinos Laskaris (vahel ka Konstantinos XI) (lühiajaliselt) |