Konstantinos Laskaris
Konstantinos Laskaris (kreeka keeles Κωνσταντίνος Λάσκαρις; 1170–1205) oli arvatavasti Bütsantsi keiser mõned kuud ajavahemikus 1204–1205. Vahel viidatakse talle kui Konstantinos XI, ent seda numbrit kasutatakse eelkõige siiski Bütsantsi viimase keisri Konstantinos XI Palaiologose puhul.
| Konstantinos Laskaris | |
|---|---|
| Bütsantsi keiser (?) | |
|
Ametiaeg 1204–1205 | |
| Eelnev | Alexios V Dukas Murzuphlos |
| Järgnev | Theodoros I Laskaris |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
1170 Konstantinoopol, Bütsants (tänapäeva Istanbul, Türgi) |
| Surmaaeg | 1205 |
| Vanemad |
|
Nooruspõlv muuda
Konstantinos Laskaris oli pärit vähe tuntud aadliperest. Temast pole kuni neljanda ristisõjani midagi teada. Konstantinos sai soosingu pärast seda, kui tema vend Theodoros Laskaris abiellus keiser Alexios III tütrega. 1203. aastal, mil ristisõdijad Konstantinoopolit piirasid, anti Konstantinosele parimad mehed ning ta sai ülesandeks piiramisrõngast välja murda. Ükski neist katsetest ei õnnestunud ning Konstantinos sai ülesandeks rünnata ladinlaste valves olnud üksusi. Bütsantslastel õnnestus küll linnast välja murda, ent nad suruti peagi tagasi väravate juurde, hoolimata kivirahest, mis ristisõdijatele müüridelt kaela lendas. Konstantinos vangistati, kui ta parasjagu hobuse selga istus ning tema eest nõuti lunaraha. See oli tollal tavaline praktika. Vangistuses ei olnud ta kaua, sest ta osales ka teises Konstantinoopoli piiramises 1204. aastal.[1]
Keisriks saamine muuda
1204. aasta 12. aprillil sisenesid ristisõdijad Konstantinoopolisse ning asusid linna rüüstama. Suur osa elanikest, nende seas ka Varjaagi kaardivägi, kogunesid Hagia Sophia katedraali uut keisrit valima, sest keiser Alexios V Dukas Murzuphlos oli linnast põgenenud.[2] Valikus oli kaks kandidaati: Konstantinos Laskaris ja Konstantinos Dukas (ilmselt Johannes Angelos Dukase poeg ja seega keisrite Isaak II ja Alexios III nõbu). Mõlemad soovisid saada keisriks ning esinesid oma valimiskõnedega, ent rahvas ei suutnud nende vahel otsustada. Mõlemad olid tõestanud ka oma sõjalisi oskuseid. Lõpuks tõmmati liisku ning Laskaris võitis.[3]
Keiser, kes keeldus kandmast keiserlikke purpurriiet, suundus Konstantinoopoli patriarhi Johannes X saatel Milioni (Konstantinoopoli nullmiili monument, millest loeti kõikide impeeriumi punktide kaugust pealinnast) poole, kus ta ärgitas rahvast kogu oma jõuga ladinlastele vastu seisma. Rahvas aga ei tahtnud sellises tugevalt ladinlaste kasuks kalduvas konfliktis osa võtta. Laskaris pöördus seejärel varjaagide poole. Au polnud neile piisavaks põhjuseks, kuid palgatõusuga suudeti nad võitlema meelitada. Nii läks keiser oma kaardiväega viimasele rünnakukatsele ladinlaste vastu. Kuid isegi varjaagid ei suutnud midagi enam muuta.[4] Kaotust nähes põgenes Konstantinos kiiresti koos vend Theodorosega 1204. aasta 13. aprilli varahommikul koos põgenikemassiga Bosporuse teisele kaldale.[2][4]
Konstantinose keisriks kroonimise peamine allikas on Niketas Choniates, kes oli Konstantinoopoli ristisõdijate kätte langemise pealtnägija. Paljud ajaloolased, sealhulgas näiteks Sir Steven Runciman ja Donald Queller, usuvad, et kuna 1204. aasta aprillis viibisid Sophia katedraalis nii Konstantinos kui ka tema vend Theodrosos, siis krooniti ilmselt hoopis Theodoros, mitte Konstantinos. Nende peamine argument on asjaolu, et 1205. aastal oli Konstantinosel alluv roll venna suhtes. Nende hinnangul tõendab see, et hoopis Theodoros oli Alexios V Dukase järglane.[5][6][7]
See ebaselgus ning asjaolu, et Konstantinos jäi kroonimata, on põhjuseks, miks teda ei loeta alati Bütsantsi keisrite nimekirja. Kui ka seda tehakse, ei anta talle tavaliselt numbrit. IX numbri on saanud endale Bütsantsi viimane keiser Konstantinos XI Palaiologos. Kui ka mõnes allikasnimetatakse Laskarist kui Konstantinos XI, siis kannab nenedes viimane keiser nime Konstantinos XII.[5]
Nikaias muuda
Kreeklaste vastupanu ladinlastele koondus peaaegu kohe Theodoros Laskarise juhtimise alla ning peagi liitus temaga ka Konstantinos.[8] Konstantinosel puudus igasugune toetus ning esialgu ei saanud ta vennaga ka läbi. Toetuse puuduse tõttu ta ilmselt Theodorosega ka liitus.[9]Algul avaldasid ristisõdijad bütsantslastele tugevat survet ning 1205. aasta alguses kaotati tähtis Adramyttioni linn Flandria Henrile. Theodoros tahtis kiivalt linna tagasi võtta ning saatis Konstantinose suure väega linna poole teele.[8]
Henri oli saanud rünnaku kohta eelinfot ning valmistas oma väed kaitseks ette. Kaks armeed võitlesid Adramyttioni lahingus 1205. aasta 19. märtsil linnamüüride all.[8] See oli suur kaotus bütsantslastele ning suurem osa Konstantinose väest kas hukkus või võeti vangi. Konstantinose kohta pole peale seda lahingut midagi teada. Ajaloolased usuvad, et ta kas hukkus või võeti vangi.[10] Kuna Konstantinose täpne surmaaeg pole teada, usuvad osad ajaloolased, et ta võis hukkuda ka 1211. või 1212. aastal ühe kindluse kaitsmise ajal[9].
Perekond muuda
.png)
Konstantinos Laskarisel oli kuus venda: Manuel Laskaris (suri peale 1256. aastat), Michael Laskaris (suri 1261 või 1271), Greorgios Laskaris, Theodoros Laskaris, Alexios Laskaris ja Isaak Laskaris. Neist Alexios ja Isaak võitlesid Ladina keisririigi eest oma venna Theodrosose järeltulija, keiser Johannes III Dukas Vatatzese vastu. Nad langesid vangi ning nad torgati pimedaks.[11]
Briti ajaloolane William Miller kirjutas oma teoses "The Latins in the Levant. A History of Frankish Greece (1204–1566)" ("Ladinlased Levantis. Frangi Kreeka ajalugu (1204 –1566)" - toim.), et seitsmel Laskarise vennal võis olla ka õde, kes oli Marco I Sanudo naine ja Angelo Sanudo ema. Marco I oli Bütsantsi saartele veneetslaste loodud Arhipelaagi hertsogiriigi (vahel ka Naxose või Egeuse hertsogiriik) looja ja esimene hertsog. Milleri teooria põhineb tema Itaalia kroonikate isiklikul tõlgendusel. Siiski lükkas ajaloolane Mihail-Dimitri Sturdza oma 1983. aasta teoses "Dictionnaire historique et Généalogique des grandes familles de Grèce, d'Albanie et de Constantinople" selle teooria ümber, tuues peamiseks argumendiks asjaolu, et Bütsantsi allikates sellekohased viited puuduvad.[11]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Geoffrey De Villehardouin (2007). Memoirs Or Chronicle of the Fourth Crusade and the Conquest of Constantinople. Lk 31.
- ↑ 2,0 2,1 Magoulias, Harry J., toim (1984). O City of Byzantium: Annals of Niketas Choniatēs (inglise). Detroit: Wayne State University Press. Lk 314. ISBN 978-0-8143-1764-8.
- ↑ Donald E. Queller, Thomas F. Madden, Alfred J. Andrea (1999). Fourth Crusade: The Conquest of Constantinople. University of Pennsylvania Press. Lk 189.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 4,0 4,1 Nicol, Donald M. (1992). Byzantium and Venice: A Study in Diplomatic and Cultural Relations (inglise). Cambridge University Press. Lk 143. ISBN 978-0-521-42894-1.
- ↑ 5,0 5,1 Nicol, Donald (1993). The Last Centuries of Byzantium: 1261–1453 (inglise). Cambridge University Press. Lk 369.
- ↑ Runciman, Steven (1954). A History of the Crusades, Vol. 3: The Kingdom of Acre and the Later Crusades. Cambridge. Lk 122.
- ↑ Queller, Donald E. (1977). The Fourth Crusade: The Conquest of Constantinople 1201–1204. University Park. Lk 147; 216–217.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 Geoffrey De Villehardouin (2007). Memoirs Or Chronicle of the Fourth Crusade and the Conquest of Constantinople. Lk 63.
- ↑ 9,0 9,1 Vseviov, David (2004). "Theodoros I Laskarius". Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 412-415. ISBN 9789949437757.
- ↑ Magoulias, Harry J., toim (1984). O City of Byzantium: Annals of Niketas Choniatēs (inglise). Detroit: Wayne State University Press. Lk 331. ISBN 978-0-8143-1764-8.
- ↑ 11,0 11,1 Cawley, Charles. Profile of "Laskaraina", Medieval Lands database. Foundation for Medieval Genealogy.
| Eelnev Alexios V Dukas Murzuphlos |
Bütsantsi keiser 1204–1205 |
Järgnev Theodoros I Laskaris (Nikaia keisririik) Teised Bütsantsi järglasriigid: |