Aleksander II (paavst)

Aleksander II
Sünninimi	Anselmo da Baggio
Valitsemisaja algus	30. september 1061
Valitsemisaja lõpp	21. aprill 1073
Eelkäija	Nicolaus II
Järeltulija	Gregorius VII
Sünnikoht	Milano
Surmakuupäev	21. aprill 1073
Surmakoht	Rooma

See artikkel räägib paavstist, samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Aleksander II (täpsustus), sugulase ja kardinali kohta Anselmo da Baggio (kardinal).

Aleksander II, ladinapäraselt Alexander II (Anselmo da Baggio), oli paavst 1061–1073. Ta oli 156. paavst.

Anselmo da Baggio sündis Milano lähistel Baggio asulas, mille alad kuuluvad tänapäeval Milano koosseisu. Ta oli pärit aadli suguvõsast, õppis Bec-Hellouini kloostris õpetlase Lanfranci juures, ordineeriti 1055 ja määrati 1057 Lucca piiskopiks (Anselmo I), jäädes sellesse ametisse surmani. Ta saadeti 1057 Milanosse legaadiks.

Anselmo da Baggio oli pataria liikumise üks eestvedajaid ja Nicolaus II saatis ta 1059 koos Petrus Damianusega selgitama liikumise vaateid.

Paavstiks saamine

Aleksander II valiti paavstiks 30. septembril 1061 Roomas San Pietro in Vincoli kirikus Nicolaus II ajal peetud Lateraani sinodil sätestatud korra järgi kardinalpiiskoppide poolt kardinal Ildebrando (hilisem paavst Gregorius VII) mõjutusel. Ta pühitseti ametisse 1. oktoobril.

Aleksander II oli esimene itaallane pärast Benedictus IX-t, kes sai paavstiks, ta võttis nime Aleksander I järgi.

Roomas puhkenud rahutuste tõttu julgestasid paavsti ametisse asumist viikingite väed.

Skisma

Kuna 1059. aasta Lateraani sinodil sätestatud paavsti valimise kord ei nõudnud Saksa kuninga õukonnast enam kinnituse saamist, keeldus Saksa õukond sinodi otsust toetamast. Seetõttu ei tunnustanud Saksamaa regent Poitou Agnes paavstina Aleksander II-t, vaid Saksa õukonnale lojaalsed vaimulikud määrasid 28. oktoobril 1061 Baselis ilma kardinalide osaluseta ametisse Parma piiskopi Cadalo, kes võttis nimeks Honorius II.

Aleksander II ekskommunitseeris 20. aprillil 1062 vastupaavsti, kes pani ta samuti kirikuvande alla. Mais 1062 suutis Ülem-Lotringi hertsog Gottfried III (Godefroid III) Aleksander II-t ja Honorius II-t veenda Roomast lahkuma; Aleksander siirdus Luccasse, Honorius Parmasse.

1062 sai Saksamaa regendiks Kölni peapiiskop Anno II. Oktoobris 1062 Augsburgis peetud riigipäeval saadeti Halberstadti piiskop Burchard Rooma Aleksander II valimise õiguslikkust uurima. Saksa õukond asus peatselt toetama paavstina Aleksandrit, mistõttu Honorius II tungis endale ustavate vägedega mais 1063 Rooma.

Skisma lõpetamiseks peeti mais 1064 Mantovas sinod, mille eesistujaks määrati Aleksander II. Kuna Honorius II ei ilmunud sinodile, kuulutati tema määramine kanoonilisele õigusele mittevastavaks. Sinodil andis Aleksander II vande, et ta ei saanud paavsti ametit simoonia abil ega olnud ametisse ennistatud relva jõul.

Suhted Saksamaaga

Saksa kuninga Heinrich IV õukond ei tunnustanud esialgu paavstina Aleksander II-t, kuid 1064 skisma lõppes.

Paavsti mõjul loobus Heinrich IV 1068 kavatsusest lahutada oma abikaasast Berthast.

Milano peapiiskop Guido da Velate suri 23. augustil 1071. Heinrich IV määras tema järeltulijaks alamdiakon Goffredo da Castiglione, kuid paavst toetas preester Attonet. Kuningas ei soostunud järele andma ja paavst ekskommunitseeris viis kuninga nõunikku.

Kui Heinrich IV määras 1072 Ravenna peapiiskopiks Guiberto (hilisem vastupaavst Clemens III), siis soostus Aleksander II alles kardinal Ildebrando (hilisem paavst Gregorius VII) mõjutusel teda tunnustama. Ta oli ekskommunitseerinud Ravenna elanikud, kes toetasid Honorius II-t, vastava otsuse tühistas mõni aasta hiljem Petrus Damianus.

Suhted Aragóniga

Aragóni kuningas Sancho I andis oma valdused 1068 paavsti protektsiooni alla.

Suhted Bütsantsiga

Aleksander II saatis 1071 Bütsantsi legaadiks Anagni piiskopi Pietro. Ta oli esimene legaat Bütsantsis pärast 1054 skismat.

Suhted Inglismaaga

Aleksander II toetas 1066 Normandia hertsogi William Vallutaja sõjakäiku Inglismaale ja saatis talle Peetruse lipu.

Suhted araablastega

Aleksander II toetas viikingite ja Prantsuse rüütlite võitlust araablastega. Ta toetas 1064 Roucy krahvi Ebles II (Ebolus II) sõjakäiku.

Suhted Briti piiskoppidega

Aleksander II määras oma endise õpetaja Lanfranci 1071 Canterbury peapiiskopiks ja saatis talle palliumi. Ta lahendas Lanfranci ja Yorki peapiiskopi Thomase vahelise vaidluse.

Suhted Poola piiskoppidega

Aleksander II nõudis 1072 Krakówi peapiiskopiks valitud Stanisławi asumist ametisse.

Suhted Prantsuse piiskoppidega

Aleksander II tagandas 1060 simoonias süüdistatud Gapi piiskopi Riperti ja määras uueks piiskopiks Arnoux'.

Suhted Saksa piiskoppidega

Aleksander II nõudel saabus Kölni peapiiskop Anno II 1068 ja 1070 Rooma palverännakule.

Ta saatis 1067 palliumi Trieri peapiiskopile Udole.

Ta nõudis 1070 Konstanzi piiskopi Karlmanni ja Reichenau abti Roberti tagandamist, keda süüdistati simoonias.

Suhted Tšehhi piiskoppidega

Aleksander II saatis legaat Rodolfo uurima Praha ja Määri piiskoppide tüli. Kuna Praha piiskop Jaromír ei ilmunud sinodile, siis tagandati ta ametist.

Reformid

Aleksander II keelas 1063 toimunud Lateraani sinodil simoonia.

Ta keelas abielus preestritel missade pidamise ja nõudis ilmikute investituuri puhul piiskopkondlikku kinnitust.

Liturgilised otsused

Aleksander II keelas 1071 mosaraabia riituse kasutamise, ehkki Álava piiskop Férotin (Fortunius) toetas riituse kasutamist.

Ta sätestas, et preestrid peavad päevas pidama missat vaid korra, vajaduse korral ka teist korda.

Aleksander II andis 1063 Canterbury augustiini kloostri abtile Egelsinusele privileegi, mille alusel võis ta kanda mitrat.

Teoloogilised vaidlused

Teoloog Berengar Toursist apelleeris paavstile, kes käskis tal öelda lahti kiriku õpetusega vastuolus olevatest vaadetest, kuid Berengar keeldus seda tegemast.

Ta noomis Bordeaux' piiskoppi Jocelini, kes pooldas pühapiltide keelustamist.

Uued piiskopkonnad

Aleksander II rajas 1062 Albaanias Sapë (Sappa) piiskopkonna.

Ta rajas 21. märtsil 1070 Gurki piiskopkonna.

Munklus

Aleksander II rajas 1063 Lateraani regulaarkanoonikute ordu.

Ta kinnitas Cluny kloostri privileegid ja saatis Petrus Damianuse legaadina Prantsusmaale, et kaitsta Cluny abti Hugues' tegevust.

Kanoniseerimised

Aleksander II kuulutas 1067 märtriks vaimulik Arialdo.

Ta kanoniseeris 1070 Iñigo ja 1073 Théobaldi.

Uued kardinalid

Aleksander II määras 45 kardinali.

Onupojapoliitika

Aleksander II määras 1071 kardinaliks oma onupoja Anselmo da Baggio.

Kristlik eetika

Aleksander II keelas süüdistatava ülekuulamisel piinamise kasutamise.

Ta keelustas duellide pidamise.

Aleksander II kultuuriloos

Aleksander II pühitses 1. oktoobril 1071 Monte Cassino kloostri uue kiriku.

Surm

Aleksander II suri 21. aprillil 1073 Roomas ja maeti 22. aprillil Lateraani basiilikasse.

Kirjandus

Joachim Dahlhaus: Zum Privileg Alexanders II. für Burchard II. von Halberstadt. F. R. Erkens, "Von sacerdotium und regnum. Geistliche und weltliche Gewalt im frühen und hohen Mittelalter. Festschrift für Egon Boshof zum 65. Geburtstag". Köln, 2002: 637–674.
Karl Adolf Fetzer: Voruntersuchungen zur Geschichte des Pontificats Alexanders II. Strassburg, 1887.
Rolf Grosse: Ein unbekannter Brief König Philipps I. von Frankreich an Papst Alexander II. "Archiv für Diplomatik" 43, 1997: 23–26.
Walther Holtzmann: Das Privileg Alexanders II. für S. Maria Mattina. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 34, 1954: 65–87.
Hubert Houben: Die Teilnehmer der Synoden Alexanders II. (1061–1073). "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 77, 1997: 1–17.
Hubert Houben: Il privilegio di Alessandro II per l'arcivescovo Arnaldo di Acerenza. "Rivista di storia della chiesa in Italia" 53, 1999: 109–118.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Theodor Lindner: Benzos Panegyricus auf Heinrich IV. und der Kirchenstreit zwischen Alexander II. und Cadalus von Parma. "Forschungen zur deutschen Geschichte" 6, 1866: 495–527.
Maurizio Marocco: Storia di Alessandro II, sommo pontefice e di sant'Anselmo di Lucca: Milano, 1856.
Catherine Morton: Pope Alexander II and the Norman Conquest. "Latomus" 34, 1975: 362–382.
Franz-Joseph Schmale: Synoden Papst Alexanders II. (1061–1073). "Annuarium Historiae Conciliorum" 11, 1979: 307–338.
Tilmann Schmidt: Papst Alexander II. und seine Zeit. Tübingen, 1973.
Tilmann Schmidt: Die Kanonikerreform in Rom und Papst Alexander II. "Studi gregoriani per la storia della Libertas Ecclesiae" 9, 1972: 199–221.
Tilmann Schmidt: Alexander II. (1061–1073) und die römische Reformgruppe seiner Zeit. Stuttgart, 1977.

Välislingid

Artikkel Aleksander II kohta. (inglise keeles)
Aleksander II dokumendid.
1061. aasta paavsti valimine. (inglise keeles)
Aleksander II kardinalid.
Artikkel Petrus Damianusest. (inglise keeles)
Artikkel Gregorius VII kohta. (inglise keeles)
Artikkel Victor III kohta. (inglise keeles)
Artikkel vastupaavst Honorius II kohta. (inglise keeles)
Artikkel vastupaavst Clemens III kohta. (inglise keeles)
Artikkel veresugulusest. (inglise keeles)
Artikkel Olomouci piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Yorki peapiiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Toursi Berengari kohta. (inglise keeles)
Artikkel mitrast. (inglise keeles)
Artikkel missa pidamisest. (inglise keeles)
Artikkel Vitoria piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel William Vallutajast. (inglise keeles)
Artikkel Krakówi Stanisławi kohta. (inglise keeles)
Artikkel püha Anselmo da Baggiost. (inglise keeles)
Artikkel piinamisest. (inglise keeles)
Artikkel Monte Cassino kloostrist. (inglise keeles)
Artikkel Cluny abtist Hugues't. (inglise keeles)
Artikkel Beci kloostrist. (inglise keeles)
Artikkel duellist. (inglise keeles)
Artikkel Lanfrancist. (inglise keeles)
Artikkel Gurki piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel mosaraabia riitusest. (inglise keeles)
Artikkel religioossest elust. (inglise keeles)
Artikkel Sappa piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel püha Arialdost. (inglise keeles)
Artikkel püha Théobaldist.(inglise keeles)
Artikkel pilditülist. (inglise keeles)
Artikkel kreeka kirikust. (inglise keeles)

Eelnev Nicolaus II	Rooma paavst 1061–1073	Järgnev Gregorius VII