Ava peamenüü

Albrecht Põdrus (eesnime rööpkuju: Albert, 25. detsember (vkj 12. detsember) 1901 Kuksema vald, Järvamaa19. juuni 1974 Tallinn) oli Eesti tehnikateadlane.[1]

EluluguRedigeeri

Albrecht Põdrus oli talupidaja poeg.[1]

Õppis Amblas ja Järva-Jaanis, lõpetas 1927 Tallinna Tehnikumi elektriinsenerina. Oli 1925–26 Riikliku Katsekoja nõrkvoolu- ja raadiolabori assistent, 1927–28 ajakirja Raadio toimetaja, 1928–29 Sõjakooli jalaväe aspirant, lõpetas lipnikuna, 1929 oli Raadiolehe toimetaja, 1930–39 Postivalitsuse tehnikabüroo vanemtehnik, insener ja vaneminsener, ühtlasi Tallinna Tehnikumi laevaraadiooperaatorite kursuste lektor ja riikliku kutsekomisjoni liige, 1938–39 Insenerikoja Tehnilise Kirjastuse toimetaja, 1938–40 Tallinna Kristlike Noorte Meeste Ühingu elektrotehnika kursuste lektor, 1939–40 Majandusministeeriumi tööstusameti tööstusinspektor, 1940–41 Tallinna Meretehnikumi raadioklassi õpetaja, 1940–41 kirjastuse Pedagoogiline Kirjandus tehn kirj toimetaja, 1941–44 Tallinna Ringhäälingu saatejaama insener ja 1944–47 ülem, 1942–43 TTÜ õppeülesande täitja, 1947–57 ja 1965–66 Tallinna Polütehnikumi õpetaja, raadiolabori ja sideosakonna juhataja (luges elektrovaakuumseadiste, raadiosaatjate ja -vastuvõtjate kursusi), 1958–62 Sideministeeriumi referent, 1962–65 Tallinna Vabariikliku Haigla röntgenijaama vaneminsener. 1929 sai EV patendi elektrolüütilisele akulaadijale. 1930. aastail osales Haapsalu, Tallinn-Kopli ja Nõmme raadiojaamade ümberprojekteerimises ja -ehitamises, Ülemiste lennujaama raadio- ja peilingaatorjaama rajamises, konstrueeris antenniseadmeid, uuris raadiohäirete piiramise võimalusi. 1946–47 koostas ja avaldas 2-köitelise elektritööde käsiraamatu "Elektromontaaž". 1950. aastail asus esimesena Eestis korraldama biomeditsiinitehnika teooria- ja hooldusalast koolitust. Töid elektri- ja raadioasjandusest, käsiraamatuid ja õpikuid. Eesti Inseneride Ühingu ja Insenerikoja liige. Valgetähe teenetemärk (1938). Üle 30 teadustrükise.[1]

TeoseidRedigeeri

  • Reinartzi reaktsiooniga lülitused. // Raadio (1927) 12-13
  • Lainefilter, lainemõõtja ja detektorvastuvõtja. // Raadio (1928) 1–2
  • Milline peab olema antenn. // Raadio (1928) 2, 4
  • Detektoraparaadid. Käsiraamat raadioamatööridele. Tartu, 1929
  • Elekter igapäevases elus ja mis peaks igaüks teadma elektrist. Tartu, 1934
  • Raadiohäired, nende levimine ja mõõtmine. // Raadiotehnika (1935) 1
  • Häirete kõrvaldamine raadiovastu-seadme juures. // Raadiotehnika (1935) 2-3, (1936) 4
  • Raadiohäirete sumbutamise põhimõtteid ja selleks tarvitatavaid seadmeid. // Raadiotehnika (1936) 7/8
  • Raadiolainete levinemisest. // Tehnika Kuukiri (1943) 2
  • Elektrovaakuumseadised. Tallinn, 1949, 2. trükk 1952
  • Televisioonialaseid küsimusi. // Tehnika ja Tootmine (1957) 1
  • Radiomeetrilised mõõteriistad. // Tehnika ja Tootmine (1964) 2
  • Tallinn-Kopli rannaraadiojaam. // TTÜ aastaraamatemaatika 2004. Tallinn, 2005.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

KirjandusRedigeeri

  • Tallinna Tehnikum ja TTÜ BL 1918–1944, 50
  • Tallinna Tehnikum 1918–1928, 29
  • Tallinna Tehnikum 1936–37, 12
  • Tallinna Polütehnikum 80. Tallinn, 1995, 36, 84
  • Heinrichsen, V. Side- ja raadiotehnikaspetsialistide ettevalmistamisest. // Side. Raadio. Televisioon (1983) 7, 1–6
  • Umborg, J. Raadiooperaatorite kursused Tallinna Tehnikumi juures aastatel 1929–1931. // TPI Toim 565 (1983), 121–129
  • Heinrichsen, V. Tehnikumi esimene raadiorühm. Tallinna Polütehnikumi kolmveerand sajandit. Tallinn, 1990, 78–79
  • Mägi, V. Albrecht Põdrus 100. // Elektriala (2001) 6, 28–29
  • Mägi, V. Raadioinsener ja raadioõppejõud Albrecht Põdrus. // Elektroonika 2004. XI rahvusv telekommunikatsioonipäeva materjale. Tallinn, 2004, 28–39.
  • Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
  Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.