Ava peamenüü

Aino Valmet (5. aprill 1928 Pärnu22. märts 1993 Tallinn) oli eesti filoloog ja Tartu Ülikooli õppejõud[1].

EluluguRedigeeri

Aino Valmet sündis teenistujate perekonnas. Ta õppis Pärnu Linna V algkoolis ning seejärel Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumis (praegu Pärnu Koidula Gümnaasium). Valmet alustas 1947. aastal tööd Pärnu I Mittetäielikus Keskkoolis ja asus Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti keelt õppima.[1]

Pärast ülikooli lõpetamist 1953. aastal asus Valmet professor Johann Voldemar Veski juhendamisel õppima aspirantuuris. Samal aastal alustas ta tööd eesti keele kateedris. Esialgu täitis Valmet õppeülesande täitja kohustusi, 1955. aastal sai temast aga poole kohaga ning aasta hiljem täiskohaga õpetaja.[1]1959. aastast alates oli ta Emakeele Seltsi liige[2]. 1963. aastal sai Valmet vanemõpetajaks ja neli aastat hiljem dotsendi kohusetäitjaks. 1972.–1974. aastal oli ta Oulu Ülikoolis eesti keele lektor, õpetades eesti keelt alg- ja järgkursusel. Valmet käis 1974. aastal koos Helsingi Ülikooli foneetikalabori töötajatega lindistamas eesti asukaid Kabböle kalurikülas Lõuna-Soomes. 1983. aastal oli ta Novosibirski Riiklikus Ülikoolis külalislekor, õpetades eesti ja soome keelt.[1]

Valmet on juhendanud TRÜ ÜTÜ eesti keele ja soome-ugri ringi ning olnud ajaloo-keeleteaduskonna ametiühingubüroo esimees[2].

Valmetilt on ilmunud üle 50 teadusartikli. Ta on koostanud ka õppematerjale ja metoodilisi juhendeid ning tegeles palju eesti vana kirjakeele ja Lääne-Eesti murrete uurimisega.[2]

Aino Valmet suri 1993. aastal Tallinnas. Ta maeti oma vanemate kõrvale Pärnu Metsakalmistule.[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Valmet, Aino". Tartu Ülikooli raamatukogu. Vaadatud 03.01.2018.
  2. 2,0 2,1 2,2 Uuspõld, Ellen (1993). Aino Valmetit mälestades. Oma Keel 7. Lk 443–444.