Ainaži–Valmiera–Smiltene raudtee
Ainaži–Valmiera–Smiltene raudtee on endine kitsarööpmeline raudtee Heinaste ja Smiltene linna vahel. Raudtee pikkus oli 114 kilomeetrit.
| Ainaži–Valmiera–Smiltene raudtee | |
|---|---|
 | |
| Üldist | |
| Seis | ei ole kasutusel |
| Asukoht |
 Läti |
| Alg- ja lõpp-punkt |
Heinaste Smiltene |
| Opereerimine | |
| Avati | 14. august 1911 |
| Suleti | 2000 |
| Tehniline | |
| Rööpmelaius | 750 mm |
| Elektrifitseeritud | ei |
Peatused Ainaži–Smiltene raudteel
muuda
Heinaste raudteejaam- Salace
- Lagaste, Punčuri, Punguri
- Zonepe, Sonepi (jaam avati 1918. aastal)
- Mežkadaga, Rozeni
- Pāle, Sepküll (tegemist oli sõlmjaamaga, kust hargnes Staicelesse viiv raudtee)
- Ārciems, Erkul
- Puikule, Puiķele (1935. aastast oli tegemist sõlmjaamaga, mis oli ühine Tallinna–Pärnu–Riia raudteega)
- Ozoli, Lappier, Ozolmuiža
- Kauguri
- Dikļi (peatus avati 1920. aastal)
- Dauguļi, Daugeln
- Zilaiskalns, Mojan
- Kocēni, Kokenhof
- Jāņuparks, Valmiera II
- Valmiera, Wolmar (tegemist oli sõlmjaamaga, mis oli ühine Valga–Riia raudteeliiniga)
- Cempi
- Jaunvāle, Neusackenhof, Sackenhof, Vāle
- Biksēja, Wilkenpahlen, Trikāta
- Stariņi, Starrin
- Smiltene
Ajalugu
muudaRaudteed hakati kavandama 1902. aastal, mil moodustati Valmiera Kitsarööpmelise Raudtee selts. Projekti taga olid Vidzeme mõisnikud, eriti aga Smiltene mõisa omanik Paul von Lieven. Raudtee kavandati kitsarööpmelisena, kuna laiarööpmelised raudteed sel perioodil üldiselt riigistati. Ehituse tähtsamad finantseerijad olid Kocēnis asuv õllevabrik ja Staiceles asuv paberivabrik. Ehituseks pidi selts ostma 74 600 rubla eest ostma 340 hektarit maad, lisaks eraldas Valmiera linnavalitsus raudtee tarbeks 13,3 hektarit maad. 14. augustil 1911 avati Valmiera ja Smiltene vaheline raudteelõik, sama aasta oktoobriks jõudis ehitusjärg Puikule jaamani. Rongiliiklus avati selles osas siiski hiljem, sest sild üle Koiva jõe valmis alles 11. detsembril. Reisivaguneid raudteel algul ei olnud, reisijad sõitsid kaubavaguneis, pilet maksis 69 kopikat. Detsembris saabusid liinile esimesed modernsed reisivagunid, millel oli ka auruga töötav küttesüsteem. Täies pikkuses avati raudtee 12. augustil 1912. [1] Järgmisel aastal avati ka haruteed ehitust põhiliselt finantseerinud tööstusettevõtete juurde.
Rongide sõiduplaanid olid koostatud nii, et reisijad saaksid Valmiera jaamas Riia ja Pihkva vahel sõitvatele rongidele ümber istuda. Läti vabadussõda peatas Valmiera ja Heinaste vahelise rongiliikluse, kuna üle Koiva jõe viiv raudteesild lasti õhku. Lahingutes kasutasid seda raudteed ka Eesti soomusrongid, hiljem oli see üks esimesi raudteid, mis läks täielikult Läti Vabariigi kontrolli alla.
Pärast sõda teenindas sealset raudteeliini Läti Raudtee, kellele raudtee 1919. aastast ka ametlikult kuulus, ent 1924. aastal võttis raudtee rajanud eraettevõte Valmiera Kitsarööpmelise Raudtee selts liikluse korraldamise taas üle. Seltsil oli kuus auruvedurit, kaks pagasivagunit, 11 reisivagunit 64 istekohaga, 26 platvormvagunit, 28 kaubavagunit ja 19 loomavagunit. Sõit Valmierast Smiltenesse kestis poolteist tundi, Valmierast Heinastesse aga viis tundi. Peamisteks veetavateks kaupadeks olid puit, kivisüsi, kartulid, kivid, sõnnik ja või. 1928. aastal lasi selts Valmieras reisiveoks ehitada tammepuidust sisustusega 34 istekohaga mootorvaguni.[2]
1929. aastal kujunes sõlmjaamaks ka Puikule raudteejaam, kui rajati Riiast Ruhja viiv raudtee. Teise maailmasõja ajal rajasid Saksa väed ühenduse Heinaste raudteejaama ja Ikla raudteejaama vahele. 1944. aastal lasksid taganevad Saksa väed Valmiera ja Smiltene vahel mitmed jaamahooned õhku, samuti õhiti üle Briede jõe viiv sild. Pärast sõda allutati raudtee Balti raudtee Pärnu raudteesõlmele ning alustati rongiliiklust Pärnu ja Valmiera vahel.[3]
Teise maailmasõja järel anti raudteel eelis kaubaveostele, reisiliikluse korraldamisel hakati eelistama busse. Põhiliselt veeti sel raudteel puitu, ehitusmaterjale ja turvast. Valmiera ja Smiltene vaheline lõik suleti aastal 1970, Heinaste ja Pāle vaheline lõik aastal 1977. 1979. aastal suleti Staicele–Puikule lõik ja Valmiera–Dauguļi lõik. Ainsana jäi toimima Dauguļi ja Puikule vaheline lõik, mida kasutati siis vaid kaubaveoks ehk Zilaiskalnsis asuva turbavabriku teenindamiseks. See viimane lõik suleti liikluseks 2000. aastal, ühtlasi võeti üles rööpad. 2000. aastaks olid raudteest järele jäänud vaid kaks haruteed: esimene Puikule ja teine Zilaiskalnsi juures. Varem raudteega ühenduses olnud haruteid pidi veeti turvast turbaväljadelt ümberlaadimiskohtadesse.
Pāle-Staicele harutee
muudaHarutee avati 1913. aastal ja see teenindas Staicele paberivabrikut. 1925. aastal hakati amortiseerunud raudteed remontima ja aasta lõpuks võis seal regulaarseid kaubavedusid alustada. 1927. aastal avati Staicele raudteejaam ja samal aastal hiljem pandi käima reisirongid.[4] 1935. aastal avati sellele teel veel ka Pavāri raudteepeatus.[5]
Viited
muuda- ↑ Latvijas dzelzceļi 1918-1938. Rīga: Valsts dzelzceļu izdevniecība, 1938.
- ↑ Pa bānīša takām… Šaursliežu dzelzceļa Smiltene – Ainaži apraksts Ineta Amoliņa historia.lv, 2010
- ↑ T. Altbergs, K. Augustāne, I. Pētersone. Dzelzceļi Latvijā. Rīga: Jumava, 2009. Lk 116
- ↑ T. Altbergs, K. Augustāne, I. Pētersone. Dzelzceļi Latvijā. R: Jumava, 2009, 118. lk.
- ↑ T. Altbergs, K. Augustāne, I. Pētersone. Dzelzceļi Latvijā. R: Jumava, 2009, 120. lk.