Vikipeedia

Ageeda Paavel

Eesti vabadusvõitleja

Ageeda-Andrea Paavel (15. august 1930 – 1. november 2023[1]) oli eesti koolitüdruk, kes 15-aastaselt lasi koos kooliõde Aili Jürgensoniga 8. mail 1946 õhku Tõnismäel asunud Tallinna vallutamisel langenud punaarmeelastele pühendatud ajutise puust monumendi.[1]

Ageeda isa Antoni, kes oli võidelnud Vabadussõjas, tapsid Nõukogude võimud 1941. aastal. Pärast sõda levitas Ageeda koos teiste noortega nõukogudevastaseid lendlehti ja viis sõjavangidele toitu. Ajutine puidust monument Tõnismäel jäi tüdrukute kooliteele ja häiris neid iga päev. Mõte mälestusmärk õhkida tekkis vastureaktsioonina Vabadussõja monumentide riiklikule hävitamisele: "Otsustasime venelastele näidata, mis tunne on, kui ausambaid lõhutakse." Lõhkematerjal koguti sõjajärgsetelt Tallinna tänavatelt. Esimene katse ebaõnnestus.[2]

Nõukogude ajakirjanduses monumendi õhkulaskmist ei kajastatud, kuid uudis levis ning tüdrukute eeskujul lasti peatselt õhku ka monumendid Tartus ja Rakveres.

Koolitüdrukud tabati, Ageeda Paavel vahistati juba 16. mail 1946. Viis kuud oli ta eeluurimisvanglas Pagari tänaval Tallinnas, umbes poolteist aastat seejärel Patarei vanglas[3] ning vahepeal ka Harku naistevanglas. Eeluurimine võttis kaua, kuna ei tahetud uskuda, et noortel ei olnud täiskasvanute tuge, seetõttu toimus kohtuistung alles oktoobris.[4] Sõjatribunal määras talle toonase kõrgeima karistusmäära enne surmanuhtlust, kümme aastat sunnitööd (hilisem karistus 25+5 polnud tollal veel kasutusel).[4] Karistust kandma saadeti ta Nõukogude vangilaagrisse Siberis.[1]

21. septembril 1947 avati õhkulastud monumendi kohal Tõnismäel hiljem pronkssõdurina tuntud monument.[1]

Ageeda järel saadeti Siberisse samal, 1946. aastal ka tema ema Tatjana kui nõukogudevastase tütre kasvataja. 1949. aasta märtsiküüditamise käigus viidi samuti Siberisse Ageeda vanem õde Dagmar (hiljem Dagmar Alla) ning emapoolne vanaema, kes suri paari nädala pärast. Dagmari aastavanune poeg Urmas võeti tal käest, kuid poisi isapoolne vanaema, kes juhuslikult jaamas viibis, sai lapse küüditajatelt altkäemaksu eest siiski kätte; poisi pääsemisest kuulis ta ema alles aastate pärast. Ageeda kandis karistust Magadanis, Budugõtšagi tinakaevanduses[2] (teise allika järgi Budugutšag, nimi tähendavat jakuudi keeles surmaorgu[4]), Dagmar Krasnojarski krais Ülem-Suetuki külas kullakaevanduses.[2]

Vangistusest vabanes Ageeda Paavel 1954. aastal[5]. Naasmise järel elas Ageeda Paavel Tallinnas algul illegaalselt, kuna kodulinna tagasitulek oli karistatutele keelatud, vabanemistõendisse oli ta kirjutanud sihtkohaks Tartu. Ta lõpetas õhtukooli ja astus 30-aastaselt Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kus õppis õpetajaks, kuna Tartu Ülikooli poleks teda vastu võetud. Hiljem töötas ta aastaid õpetajana Mustamäel, algul Tallinna 29. koolis ja seejärel Tallinna 32. Keskkoolis algklassiõpetajana.[2][3]

Ageeda Paaveli rehabiliteeris Riigikohus 1994. aastal. 1998. aastal anti talle kui sõjaliste teenetega vabadusvõitlejale Kotkaristi III klassi teenetemärk.[4]

Paavel oli Endiste Õpilasvabadusvõitlejate Liidu, Poliitvangide Ühenduse ja Eesti Memento Liidu liige. Samuti kuulus ta Isamaaliitu.

Ajaloolase Peeter Kaasiku koostatud ajaloolises õiendis on Tõnismäe monumendi õhkulaskmist kirjeldatud järgmiselt: "Monumendisõjast ei jäänud kõrvale ka Tõnismäe "Vabastajate väljak". Ööl vastu 8. maid 1946 lasid koolitüdrukud Ageeda Paavel ja Aili Jürgenson õhku esialgse puust ausamba. Ageeda Paavel kirjeldab sündmusi järgmiselt: "/.../ Meie armsad ausambad hakkasid üksteise järel kaduma. Kuidagi pidi neile tagasi tegema ja valik langes Tõnismäel asuvale nn vabastajate ausambale. See asus praeguse pronksmehe platsil kirikupoolses servas. See oli umbes meetrikõrgune puust tüvipüramiid, mille paksust oli vast paarkümmend sentimeetrit, ilmetut sinist värvi, tipus plekist punane viisnurk. /.../ Lõhkeaine ja õpetuse saime Juhanilt (Juhan Kuusk). Ega seal midagi keerukat polnudki. Tähtis oli, et süütenöör oleks meid päästvaks jooksuks piisavalt pikk. Oligi. Paugu materjalid panime paika koos Ailiga, toetajaid meil ei olnud. Meile tegi asja kergemaks see, et valvemiilits flirtis eemal oma tüdrukuga ja ei märganud meid. Kuigi too tüdruk meie rühma ei kuulunud, võeti temagi hiljem kinni. /.../ Tolleaegsed ajalehed sellest muidugi midagi ei kirjutanud ja kiiresti suudeti vastu "võidupüha" ausammas taastada, kuid enamusel pealinlastel oli monumendi õhkulaskmine teada. Tüdrukute algatus ei jäänud järelkajata ja sarnased sambad lasti õhku ka Rakveres ja Tartus."[6][1]

Ageeda Paaveli tegevust on kajastatud õppefilmis "Repressioonid Eestis 1940–1991".[4]

Tunnustus muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Silja Paavle, "Suri koolitüdrukuna Tõnismäe monumendi õhku lasknud Ageeda Paavel", Õhtuleht, 2. november 2023 (vaadatud 02.11.2023)
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Silja Paavle, "Küüditamisõudused üle elanud naine: "See on ime, millisest sopast on võimalik ühiselt välja tulla."", Naisteleht, 18. märts 2020 (vaadatud 02.11.2023)
  3. ↑ 3,0 3,1 Mari Peegel, "Lasime monumendi õhku, sest tahtsime venelastele tagasi teha!", EPL, 03.02.2018 (vaadatud 02.11.2023)
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Virve Liivanõmm, "Õpetaja Paavel sai, mis tahtis", Õpetajate Leht, 6. mai 2005, lk 9 (vaadatud 02.11.2023)
  5. ↑ Birgit Rae, "Ageeda-Andrea Paavel. Intervjuu", Kogu Me Lugu (vaadatud 02.11.2023)
  6. ↑ Peeter Kaasik: "Tallinnas Tõnismäel asuv punaarmeelaste ühishaud ja mälestusmärk. Ajalooline õiend" Tallinn 2006.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ageeda_Paavel&oldid=6522446"