"Šaakali päev" ("The Day of the Jackal") on inglise kirjaniku Frederick Forsythi 1971. aastal ilmunud põnevik.

"Šaakali päev"
Autor Frederick Forsyth
Päritolumaa  Suurbritannia
Keel inglise
Žanr põnevik
spiooniromaan
Kirjastaja Hutchinson
Ilmumisaeg 1971
Lehekülgi 300
 See artikkel räägib raamatust; filmi kohta vaata artiklit Šaakali päev (film).

Teos võitis 1972. aastal Edgar Allan Poe auhinna ja Martin Becki auhinna. 1990. aastal Suurbritannia 100 parima kriminaalromaani valimisel võitis teos 17. koha ning viis aastat hiljem USA sarnasel valimisel 20. koha.

Eesti keeles ilmus teos 1989. aastal Enn Soosaare tõlkes (kirjastus Eesti Raamat), kordustrükk 2008. aastal sarjas "Romaaniklassika".

Süžee muuda

Esimene osa: "Vandenõu" muuda

Raamatu tegevus algab tõsielulise sündmusega 22. augustil 1962, kui Pariisi lähedal Petit-Clamartis üritab Prantsuse õhujõudude kolonel Jean-Marie Bastien-Thiry koos tema juhitud Prantsuse terroriorganisatsiooni OAS-i (Organisation armée secrète) komandoga tappa Prantsuse president Charles de Gaulle'i, kes oli sama aasta juulis andnud iseseisvuse Alžeeriale, mis oli endine Prantsuse koloonia.

Atentaat ebaõnnestub. Hiljem, 25. veebruaril 1963 röövitakse Münchenis OAS-i juht Antoine Argoud Prantsuse julgeolekuteenistuse poolt. Ta tuuakse Prantsusmaale ülekuulamisele. 4. märtsil mõistab Prantsusmaa Kõrgeim Sõjaväetribunal Bastien-Thiry surma ja nädal hiljem, 11. märtsil 1963 kell 6.40 hukatakse ta Pariisi lähedal Fort d'Ivry kindlusvanglas mahalaskmise läbi.

Seda kuuleb pealt Viinis peituv kolonelleitnant Marc Rodin, kes on OAS-is Argoud'i asetäitja. Koos kahe OAS-i kolleegi, André Cassoni ja René Montclairiga otsustavad nad pärast mitut OAS-i ebaõnnestunud atentaati palgata atentaati tegema välismaalase. Valik langeb blondile inglasele, kes on nõus atentaadi sooritama 500 000 USA dollari eest (tänapäevases vääringus umbes 2,4 miljonit dollarit) – pool rahast ettemaksuna ja pool ülesande täitmise järel. Tema varjunimeks saab Šaakal. Kuna OAS-il endal ei ole piisavalt raha, otsustatakse röövida panku. Šaakal lendab seepeale tagasi Londonisse.

Kohe pärast kohtumist Šaakaliga põgenevad Rodin, Montclair ja Casson ühte Rooma hotelli ja üürivad endale kaks viimast korrust. OAS-i juhid ise elavad kõige kõrgemal korrusel, nendest üks korrus allpool elavad kaheksa endist võõrleegionäri, kes neid kaitsevad.

1963. aasta suvel algabki Prantsusmaal suur kriminaalkuritegude laine. Röövitakse hulgaliselt panku, juveliiriärisid ja postkontoreid. Šaakal aga lendab Londonisse tagasi ja teeb atentaadiks ettevalmistusi – ta kogub informatsiooni de Gaulle'i kohta, pannes paika atentaadi koha ja päeva lugedes Briti Muuseumis vanu Le Figaro numbreid, siis varastab kaks passi, ühe Taani vaimulikult ja teise USA üliõpilaselt, siis hangib endale valenime all ka Suurbritannia passi.

Samal ajal, pärast kahe pangaröövli arreteerimist, tegeldakse Prantsuse julgeolekuteenistuses juurdlusega ning jõutakse jälile, et OAS-il on mingi suurem plaan.

Seejärel lendab Šaakal Kopenhaagenisse ja sealt Brüsselisse ning tellib endale atentaadiks relva ja dokumendid. Edasi sõidab ta rongiga Pariisi, et valida välja atentaadi sooritamiseks sobiv koht. Pärast seda tuleb Šaakal Brüsselisse tagasi, et saada kätte relv ja dokumendid. Dokumendivõltsija üritab teda šantažeerida, mispeale Šaakal ta tapab. Siis lendab Šaakal tagasi koju Londonisse, kus ta teeb atentaadiks viimaseid ettevalmistusi, ning saab kaks kirja – 9. augustil OAS-ilt, kus saab telefoninumbri, kust saada infot Prantsuse julgeolekuteenistuse kohta (Molitor 5901), ning 11. augustil Šveitsi pangast kinnitusega, et tema kontole on üle kantud 250 000 dollarit. Seepeale otsustab ta 12. augustil Londonist lahkuda ja alustada atentaadiga.

Operatiivteenistuses kirjutatakse fiktiivne telegramm, et meelitada üks Rodini poolakast ihukaitsja Viktor Kowalski Roomast lahkuma. Kowalski tulebki Marseille'sse, kus ta vahistatakse ja viiakse Pariisi ülekuulamisele. Enne surma suudab ta kõik ära rääkida, ning salateenistus saab Rodini plaani tükk-tükilt kokku panna.

De Gaulle aga, kuuldes Rodini plaanist Prantsuse toonase siseministri Roger Frey kaudu, keeldub midagi muutmast, mispeale on Prantsuse julgeolekuteenistus sunnitud tegutsema salaja. Kuna Šaakali kohta puudub Prantsuse julgeolekuteenistustel informatsioon, tuleb kasutada kogenud detektiivi abi. Sobivaks detektiiviks saab Police Judiciare'i kriminaaljälituse ülema komissar Maurice Bouvier' asetäitja, komissar Claude Lebel.

Teine osa: "Ajujaht" muuda

Claude Lebelile antakse piiramatud volitused, et tabada või paljastada Šaakal, kuid ta ei tohi sellest kellelegi rääkida. Siiski lubatakse tal endale appi koopteerida tema käe all töötanud noorem inspektor, Lucien Caron. Lisaks tuleb tal oma detektiivitööst käia iga õhtu kell kümme ministeeriumis aru andmas. Lebel ja Caron teevad kiirkõned USA, Inglismaa, Belgia, Hollandi, Itaalia, Lääne-Saksamaa ja Lõuna-Aafrika kriminaalpolitsei mõrvaosakonna juhtidele.

Üks presidendi kantselei liikmetest, lennuväekolonel Raoul Saint-Clair de Villauban avaldab oma armukesele, Jacqueline'le enese teadmata infot kantseleis toimuva kohta, kes omakorda edastab informatsiooni Valmyle, kes edastab informatsiooni Šaakalile. Saanud teada, et Prantsuse sisejulgeolekuteenistuses on alanud salajane juurdlus, edastab Valmy selle info Roomasse OAS-i hotelli. Rodin otsustab operatsiooni katkestada, ning saadab selleks ühe leegionäri Šaakalile helistama. Kahjuks jõuab kõne Šaakali korterisse alles viis minutit pärast viimase lahkumist.

Saanud küsitletud riikidest neljast võimalikud kandidaadid, kes sobiksid Šaakaliks, hakatakse neid uurima, aga mitte kellelgi neist pole sobivaid omadusi. Kui Scotland Yardi kartoteegist ei leita ühtegi sobivat palgamõrvarit, antakse päring üle eriosakonnale. Sealt saadakse teada, et 1961. aasta mais oli väidetavalt üks inglane aidanud Dominikaani Vabariigis mässulistel tappa diktaator Rafael Trujillot, ning selle mehe nimi oli Charles Calthrop.

Järelpäringust kuuleb ka Inglise peaminister (raamatus nimetu, aga suurima tõenäosusega Harold Macmillan), kes kutsub seepeale jälitusteenistuse üleminspektor Bryn Thomase, kes osaleb ka otsingutes, enda juurde privaataudientsile. Kuigi toona oli Inglismaa valitsusringkondades deGaulle'i suhtumine vaenulik, kuna de Gaulle oli jaanuaris 1963 pannud veto Inglismaa Euroopa Majandusühenduse liikmeks astumisele, teatab peaminister Thomasele, et de Gaulle on tema sõber, ning palgamõrvar tuleb kinni pidada. Thomas saab sarnaselt Lebelile piiramatud volitused oma tööks. Avastatakse, et nende otsitav Charles Calthrop oli tõepoolest viibinud Trujillo tapmise ajal Dominikaani Vabariigis ja otsitakse läbi tema korter, kui ta on just läinud Šotimaale puhkama. Kui avastatakse, et Charles Calthropi ees- ja perekonnanime kolm esimest tähte (CHA ja CAL) tähendavad prantsuse keeles šaakalit (Chacal), peetaksegi teda kahtlusaluseks, mis edastatakse Lebelile. Calthropi korteri läbiotsimisel leitakse pass tema õige nime all, hakatakse läbi otsima kõiki hiljutisi välispassiavaldusi.

Tõeline Šaakal, olles aga selleks ajaks lennanud läbi Brüsseli Milanosse, rendib sealt endale valge Alfa Romeo kabrioleti ja peidab selle šassii alla oma eritellimusel valmistatud snaipripüssi. Seepeale ta sõidab Prantsusmaale, läbib tollikontrolli takistusteta, ning sõidab seepeale Cannes'i, kus ta teeb telefonikõne Valmyle, ning saab teada, et Prantsuse politsei teda otsib, otsustab ta jätkata, ning alustab sõitu Prantsusmaa südamesse. Ühes väikelinna võõrastemajas tutvub ta Prantsuse aadlidaami, paruness Colette de la Challoniérega, ning nad veedavad koos meeldiva öö.

Samal ajal jõuab Thomase staap jälile Šaakali kasutatavale identiteedile, Alexander James Quentin Dugganile, mille ta edastab Lebelile. Kui Šaakal kell üheksa ärkab, helistab ta Valmyle, pärast seda lahkub ta hotellist vahetult tund aega varem, kui Lebel saab Lyonist teada, kus Šaakal ööbis, ning hotell ümber piiratakse. Lahkunud hotellist, teeb ta peatuse ühes kõrvalises kohas ja värvib oma auto siniseks, ning paneb autole uued numbrimärgid. Kui Lebel ja Caron tungivad hotelli kell 16.50, on Šaakal juba teel lääne poole. Olles välja uurinud, et Colette elab Correze departemangus, on Šaakal sinna sõitnud. Umbes kella kahe ajal öösel jätab ta seal oma auto Egletonsi lähedal maha, ning jätkab teed Colette'i juurde Haute Chalonniére lossi, kus ta veedab viis ööd. Kui tema auto avastatakse, ning Lebel ise lendab helikopteriga Correze'i otsinguid juhatama, saab Šaakal sellest Valmylt 21. augustil teada. Kui ta avastab, et Colette on tema kõnet pealt kuulanud, ning leidnud tema snaipripüssi, tapab ta naise, maskeerib end Taani vaimulikuks Per Jenseniks, kelle passi ta enne varastas, ning lahkub Colette'i autoga lossist. Ta sõidab Tulle'i ja sealt edasi rongiga Pariisi, jõudes kohale kell 20:10. Colette'i mõrv avastatakse alles kella nelja ajal.

Et Šaakal pääses jälle väga napilt arreteerimisest, on Lebel kindel, et inforuumist on informatsiooni lekkinud, ning otsustab öösel kõikide ruumis viibinute telefone pealt kuulata.

Kolmas osa: "Atentaat" muuda

22. augusti hommikul jõutakse jälile Valmyle ja Valmy arreteeritakse kell 7 hommikul, on Lebel sunnitud ise vastama Šaakali tehtud telefonikõnele. Tema oskamatus Valmyt kehastada sunnib Šaakali jälle tund aega varem hotellist lahkuma, samal ajal, kui Lebel saab Londonist teada Per Jenseni passi varguse kohta. Seepeale maskeerib šaakal end USA üliõpilaseks Marty Schulbergiks, kelle passi ta ka varastas.

Peale uut audientsi de Gaulle'iga on viimane ikka keeldunud oma plaane muutmast, kuid Šaakalit võib nüüd avalikkusele teatavaks teha Colette'i mõrvarina. Lisaks avastab Lebel, et Šaakal on täpselt ära planeerinud atentaadi aja – 25. august, Pariisi vabastamise päev, kui de Gaulle'il on avalik esinemine.

Õhtul, kui Lebel saab Thomaselt teada, kellena Šaakal nüüd esineb ja edastab selle inforuumi, vabastatakse ta suurest vastutusest ning jälitustöö antakse üle politseile ja CRS-le.

23. augusti esimestel tundidel astub Šaakal sisse homobaari, kus ta saab tuttavaks Jules Bernardiga, ning läheb tema juurde koju. Kui järgmisel hommikul viimane avastab, et Martyt kahtlustatakse parunessi mõrvas, tapab Šaakal Jules'i ning viidab tema korteris aega kuni atentaadipäevani.

Kuna Šaakalit ei leita, kutsutakse Lebel 24. augusti õhtul nõupidamisruumi tagasi, ning ta ei oska soovitada muud kui silmad lahti hoida.

Selleks ajaks on Šaakal end kehastanud ühe jalaga Prantsuse sõjainvaliidiks, ning koos kargu sisse peidetud relvaga pääseb ta kortermajja, kust 18. juuni 1940 väljak on hästi näha, ning kell neli toimub aasta lõpus lammutamisele määratud Gare Montparnasse'i vaksali ees II maailmasõja aegse vastupanuliikumise veteranidele medalite üleandmine de Gaulle'i poolt.

Kui Lebel kuuleb ühelt CRSi politseinikult sellesama sõjainvaliidi kohta, saab ta ruttu aru, et see ongi Šaakal, ning nad ruttavad teda kinni võtma.

Šaakal valmistub de Gaulle'i laskma, kuid samal hetkel, kui ta päästikule vajutab, kummardub de Gaulle põsesuudluseks ettepoole ning kuul lendab vähem kui sentimeetri kauguselt temast mööda. Seda lasku kuulevad väljastpoolt korterit Šaakal ja CRSi politseinik, kes tulistab ukse maha, kuid pärast korterisse tungimist tulistab Šaakal teda, enne kui ta suudab reageerida. Kui Šaakal valmistub Lebelit tulistama, laadides uut padrunit, jõuab Lebel enne Šaakali maha lasta CRS-lase MAT-49 püstolkuulipildujaga.

Epiloog muuda

Kui Thomas saab Lebelilt kell kuus õhtul teada, et Šaakal saadi kätte, saadab ta siiski ühe oma inspektori Calthropi korterisse viimast uuringut tegema. Kell kaheksa aga saabub korterisse Charles Calthrop ise, kes viiakse Scotland Yardi ülekuulamisele, kuid vabastatakse järgmisel päeval, kui Pariisist saadakse kinnitus, et Šaakal sai surma, ning seega pole Calthropiga kuidagi seotud, ja et Calthrop tõepoolest veetis viimased kolm nädalat Šotimaal, Sutherlandi krahvkonnas. Thomas imestab: "Kui Šaakal ei olnud Calthrop, siis kes ta üldse oli?"

Šaakal maetakse Pariisis Père-Lachaise'i kalmistule tähistamata hauda, surmatunnistusel on ta märgitud tundmatu turistina, kes hukkus 25. augustil 1963 Pariisi-lähedasel maanteel liiklusõnnetuses. Peale preestri, politseiniku, registraatori ja kahe hauakaevaja viibib matusel Lebel. Pärast matusetalitust läheb ta koju oma pere juurde.

Filmid muuda

Vaata ka muuda

 
Citroën DS