Ülo Lille
Ülo Lille (16. september 1931 Pärnumaa – 2. jaanuar 2023)[1] oli eesti keemik ja Eesti Teaduste Akadeemia liige (1983).
Haridus muuda
Ülo Lille lõpetas Lelle 7-klassilise kooli aastal 1947, Rapla Keskkooli 1950 (kuldmedaliga), Tallinna Polütehnilise Instituudi keemia-mäeteaduskonna kütuste keemilise tehnoloogia erialal 1955 (cum laude). Ta oli Kohtla-Järve Põlevkivi Instituudi aspirant 1957–1959. Täiendas ennast Helsingi Ülikoolis ja Müncheni Tehnikaülikoolis.[2]
1960. aastal kaitses Ülo Lille Teaduste Akadeemia juures tehnikakandidaadi väitekirja "Küllastamatute süsivesinikgaaside saamine põlevkivi pürolüüsil" ja 1973. aastal samas keemiadoktori väitekirja "Uurimised alküülresortsiinide vallas"(kinnitatud 1976). Professori kutse anti talle 1984. aastal orgaanilise keemia alal.[2]
Töökäik muuda
Pärast Tallinna Polütehnilise instituudi lõpetamist töötas Kiviõli Keemiakombinaadi vahetusemeistri ja tehnoloogina 1955–1957, Kohtla-Järve Põlevkivi Instituudi teadurina 1959–1962, vanemteadurina 1963–1975, ENSV/Eesti TA Keemia Instituudi labori- ja osakonnajuhatajana 1975–1992, professorina 1984–1992. Alates 1992 töötas Tallinna Tehnikaülikooli keemiainstituudis: orgaanilise keemia professor 1992–1997, õppetooli juhataja 1992–1997, bioorgaanilise keemia vanemteadur 1997–2013. Alates 1997. aastast on ta TTÜ emeriitprofessor.
Aastatel 1992–1998 töötas periooditi Amsterdami, Exetery ja Liverpooli ülikoolides ning esines loengutega Euroopa, USA ja Kanada ülikoolides.[3]
Teadustöö muuda
Peamiseks uurimisvaldkonnaks oli esmalt prostaglandiinide keemia ning selle rakendused humaan- ja veterinaarmeditsiinis. Tema initsiatiivil 1970. aastate lõpul alustatud prostanoidide biokeemilise ja keemilise sünteesi alastest uurimustest kujunes Eestis viljakas teadussuund. Hiljem on ta huvitunud taas eesti kukersiidi kerogeeni struktuurist ja tekkest, kuid nüüd juba molekulaarse simulatsiooni tasandil. Ta on andnud oma panuse ka materjaliteadusse, modelleerides elektronjuhitavaid polümeere, mis nn „orgaanilise elektroonika“ kõrval võivad olla olulise tähtsusega tulevikumeditsiinis.[2]
Temalt ilmus üle 380 teaduspublikatsiooni ja tema nimel on 7 autoritunnistust. Tema juhendamisel kaitsti 11 doktoritööd.
Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valiti ta 1983. aastal biotehnoloogia alal. Ta kuulus akadeemia bioloogia, geoloogia ja keemia osakonda. Ta on olnud Eesti TA Toimetiste keemia seeria toimetuskolleegiumi esimees (1993–2007), Eesti TA Kirjastusnõukogu liige (1993–...).[2]
Tunnustus muuda
- 1983 Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemik (biotehnoloogia)
- 1987 Eesti NSV teaduspreemia (kollektiivi juht)
- 1987 Paul Kogermani nimeline mälestusmedal
- 1991 Eesti Teaduste Akadeemia medal
- 2001 Valgetähe V klassi teenetemärk
- 2011 Eesti Vabariigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest
Harrastused muuda
Tervisesport, maatöö, klassikaline muusika.
Viited muuda
- ↑ "Suri akadeemik Ülo Lille". ERR. 3. jaanuar 2023. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. jaanuar 2023. Vaadatud 4. jaanuaril 2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Ülo Lille Eesti TA kodulehel
- ↑ Akadeemik Ülo Lille teaduslikust ja pedagoogilisest tegevusest. - Ülo Lille: bibliograafia. Tallinn 2006
Kirjandus muuda
- EE 2000, 14
- EMajBL 2003
- Ülo Lille: bibliograafia. Tallinn 2006
Välislingid muuda
- Ülo Lille Eesti Teadusinfosüsteemis
- Akadeemik Ülo Lille 16.09.1931−02.01.2023 TA kodulehel
