Vikipeedia

Äravalimine ja ettemääratus Uues Testamendis

Äravalimine viitab Piiblis ideele, et Jumal valib terve rahva või indiviidid enda jaoks välja.[1] Uues Testamendis mõistetakse äravalitute all kaugel minevikus Jumala poolt valituid, kas siis inimesi või ingleid, kes moodustavad eshatoloogilise pühade kogukonna. See võib olla ka keegi, kes on Jumala poolt eriliseks teenimistööks välja valitud.[2]

Ettemääratus on vaade ajaloosündmustele, mis omistab nende põhjuse Jumala poolt eelnevalt tehtud otsusele või plaanile.[3]

Omavahel tihedalt seotud äravalimise ja ettemääratuse mõisted on apostel Pauluse mõtlemise loomulikud osad ning seetõttu ta neid teemasid eriti palju ei arenda. Ent need on väga olulised komponendid tema mõtlemise teoloogilises ülesehituses, mida ta esitab kaheldamatute faktidena. Pauluse kirjades on äravalimisel ja ettemääratusel eelkõige lunastav eesmärk.[4]

Erinevalt Vanast Testamendist heidab Uus Testament täielikult kõrvale arusaama, et kellegi päritolu võiks olla aluseks suhtele Jumalaga. Uues Testamendis põhineb suhe Jumalaga tema ette ära tundmisel ja armastusel: Kristus, kes on Vana Testamendi tõotuste pärija (Gl 3:16), on ette määratud kannatama (Ap 2:23), et inimesed saaksid Jumala Poja näo sarnaseks (Rm 8:29).[3]

Templi vahevaiba kaheks kärisemine. William Bell Scott (1869, erakogu)
Jeesuse ristilöömisel kärises pooleks templi eesriie (Mt 27:51), mis eraldas patuse inimese Jumalast. Kristuse kaudu pääseb inimene Jumala kuningriiki.[5]

Terminoloogia muuda

Äravalimise sõnavara muuda

Uues Testamendis on äravalimisest rääkimisel kasutatud järgmisi vanakreekakeelseid sõnu:

Paulus kasutab nimisõna ἐκλογή eklogḗ (valik, valimine, äravalimine) Rm 9:11; Rm 11:5; Rm 11:7; Rm 11:28; 1Ts 1:4. Mujal Uues Testamendis esineb Ap 9:15 ja 2Pt 1:10.

Omadussõna ἐκλεκτός eklektόs (valitud, väljavalitud) kasutab Paulus Rm 8:33; Rm 16:13; Kl 3:12; 1Tm 5:21; 2Tm 2:10; Tt 1:1.

Tegusõna ἐκλέγομαι eklégomai (valima, välja valima) kasutab Paulus 1Kr 1:27 (2x), 1Kr 1:28, Ef 1:4.[6]

Ühel korral äravalimise kontekstis esinevad sõnad:

Omadussõna συνεκλεκτός suneklektos (samuti valitud) esineb 1Pt 5:13.

Tegusõna αἱρετίζω hairetizō (valima) esineb Mt 12:18.

Tegusõna αἱρέω hairéō (valima) esineb 2Ts 2:13.

Tegusõna τάσσω tássō (määrama) esineb Ap 13:48.[2]

Paulus kasutab neid sõnu oma kirjades kolmel erineval viisil: inimeste, inglite ja Iisraeli äravalimisest rääkimisel.[6]

Ettemääratuse sõnavara muuda

Paulus kasutab tegusõna προορίζω proorίzō (ette määrama) 5 korda: Rm 8:29; Rm 8:30; 1Kr 2:7; Ef 1:5; Ef 1:11.

Tegusõna προγινώσκω proginṓskō on samuti seotud ettemääratusega, Paulus kasutab seda oma kirjas roomlastele: Rm 8:29 ja Rm 11:2.[7]

Valiv ja ette määrav Jumal muuda

Seonduvad Jumala omadused muuda

Selleks, et mõista äravalimise ja ettemääratuse doktriine, peab teadma ka nendega seostuvaid Jumala omadusi, kuna Jumal on see, kes on valimise ja ette määramise taga. Samuti aitavad need mõista, millisena Paulus Jumalat nägi: seoses äravalimise ja ettemääratusega toob ta välja, et Jumal on armastav (Ef 1:4-5, 1Ts 1:4), halastav (Rm 9:16), armuline (Rm 11:5) ja targalt toimiv (Rm 11:33) Jumal.[4]

Jumala lunastav plaan muuda

Jumalal on plaan, mis on kooskõlas tema armastuse, halastuse ja armulisusega ja mis ületab kõik inimliku tarkuse. Äravalimine ja ettemääratus ei ole omaette eesmärgid, vaid on viisid, läbi mille ta oma eesmärki täide viib. See tähendab, et äravalimises pole midagi suvalist. Kuigi Paulus ei ütle täpselt, mida ta mõtleb Jumala plaani all, ei ole kahtlustki, et see hõlmab kogu loodut. Paulus siiski räägib kõige rohkem Jumala plaani lunastavast aspektist. Jumal laseb kõigel juhtuda oma tahte järgi ja tema tahe on lunastav: võtta Kristuses kokku kõik (Ef 1:10). Selle plaani järgi Jumal kutsub ja laseb kõik tulla heaks neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud (Rm 8:28). Ta määrab ette need, kes on Kristuses (Ef 1:11), ta valib (Rm 9:11) ja ta teeb oma mitmekülgse tarkuse teatavaks koguduse kaudu, mis on Kristuse ihu (Ef 3:10-11).

Kuigi Jumala teed ja teod on jälgimatud (Rm 11:33-35 - tsiteerib Js 40:13 LXX) ja tema plaan tundub arusaamatu, ei ole inimene jäetud täielikku teadmatusse. Püha Vaim uurib läbi kõik Jumala sügavused (1Kr 2:10-11) ja Jumal on ilmutanud need asjad kristlastele Püha Vaimu kaudu (1Kr 2:10,12). Kristus tunneb Jumala meelt ja kristlastel on Kristuse meel (1Kr 2:16).[8]

Iisraeli äravalimine muuda

Kirjas roomlastele peatükkides 9-11 selgitab Paulus, kuidas asetub Iisrael Jumala plaani. Ta teadis väga hästi, et Iisrael on Jumala valitud omandrahvas kõigist rahvaist, kes maa peal on (5Ms 7:6, 5Ms 14:2). Kuid Kristuse tuleku hetkeks paistis Iisrael olevat kõrvale jäetud.[9] Valitud Iisraeli rahvas ei võtnud vastu Jeesust Kristust.[10]

Paulus asetab Jumala eesmärgi Iisraeli valimisel Jumala halastusele, mis ei sõltu inimese tahtest ega pingutustest (Rm 9:16). Rm 9:11-13 näitab ta läbi Jaakobi ja Eesavi loo, et valik ei sõltu Iisraeli tegudest.

Paulus jätkab väitega, et ka paganad olid algusest peale osa Jumala plaanist. Jumal valis Iisraeli, et täita oma eesmärki. Sellest rääkis ka prohvet Jesaja (Js 56:1-8). Jumala lubadus Iisraelile kehtis kõigile, kes kvalifitseerusid Iisraelina, sinna hulka kuulusid ka paganad. Rm 11:5 ütleb, et Pauluse päevil oli veel olemas Iisrael: jääk alles jäänud armuvaliku järgi.[9] Sellepärast oleks vale öelda, et Vanas Testamendis polnud individuaalse äravalimise doktriini algeid. Seda võis näha Iisraeli jäägist, selle liikmetest, sest juba prohvetite päevil oli selge, et kogu Iisrael pole Iisrael. Ta näitab, kuidas Iisraeli rahvas jaotub kahte klassi: uskmatud Aabrahami järeltulijad ja valitud jääk. Paulus ise kuulub samuti Iisraeli jäägi hulka, kelle Jumal on ette ära tundnud (Rm 11:1-2). See Iisraeli jääk pöördub Kristuse poole läbi evangeeliumi kuulutamise (Rm 11:7).

Põhjus, miks Jumal kalgistas Iisraeli südame, on, et paganate täiskogu astuks sisse (Rm 11:25). Jumal on inimesed kinni pannud sõnakuulmatuse alla, et kõikide peale halastada (11:32).[11]

Lahendus Iisraeli keerulisele müsteeriumile saabub aga tulevikus, kui kogu Iisrael pääseb. (Rm 11:25-26).[9] Js 59:20-21 tsiteering näitab, et jutt käib eshatoloogilisest lunastusest. Arvatavasti parim seletus Rm 11:26 salmile, mis lubab, et lõpuks pääseb kogu Iisrael, oleks see, et Iisrael on Jumala poolt armastatud oma esiisade pärast (Rm 11:28-29).[10]

Inimeste äravalimine muuda

Kohad, kus apostel Paulus räägib indiviidide või inimgruppide äravalimisest ja kus neid võib pidada sünonüümseks kogudusega, on Rm 8:33; Ef 1:4; Kl 3:12; 1Ts 1:4; 2Tm 2:10; Tt 1:1. Paulus mainib ühe isiku, Ruufuse äravalimist Rm 16:13.

Paulus räägib põhjalikumalt inimeste äravalimisest oma kirjas roomlastele (Rm 8:28-39) ja kirjas efeslastele (Ef 1:3-5).

Roomlastele 8:28-39 muuda

Paulus nimetab 17 vaenulikku ja surmavat asja, kuid ükski neist ei saa lahutada Jumala valituid (Rm 8:33) ja kutsutuid (Rm 8:28) Kristuse armastusest (Rm 8:35), Jumala armastusest Kristuses Jeesuses (Rm 8:39). Jumala valituid ei saa süüdi mõista, sest Jumal on see, kes õigeks teeb (Rm 8:33). Ja kui Jumal on nad õigeks teinud ja on nende poolt, siis ei saa mitte keegi olla nende vastu (Rm 8:31).

Selle põhjendus on kirja pandud Rm 8:29-30. Need, keda ta on ette ära tundnud, need on ta ka ette määranud saama Poja näo sarnaseks. Selleks, et see leiaks aset, on Jumal kutsunud, õigeks teinud ja kirgastanud. Paulus rääkis valitute tulevasest kirgastamisest täie kindlusega, sest keegi ei saa süüdistada Jumala valituid. Seega neile, kes on Kristuses, on tulevane kirkus kindel.

Efeslastele 1:3-5 muuda

Need kirjakohad toovad välja äravalimise neli aspekti: (1) seda kirjeldatakse kui Kristuses olemist; (2) Jumal valis juba enne maailma rajamist; (3) selle eesmärk on lunastav; (4) see on armastusest ajendatud.

Ef 1:5 toob sisse ettemääratuse mõiste, mis on sünonüümne eelmainitud äravalimisega. Äravalimise eesmärk on Jumala perekonna lapseõiguse osaliseks saamine. See, et Jumal valis niisuguseid ebaolulisi inimesi, nagu olid seda esimesed kristlased, oli maailma silmis täiesti arusaamatu. Kuid Paulus ütleb 1Kr 1:26-31, et Jumal on valinud maailma meelest narrid, et ükski ei saaks Jumala ees kiidelda. Jumal teostab oma kutsumist ja äravalimist läbi evangeeliumi, kuid maailm põlgab seda (1Kr 1:18-21). Neile, kes on kutsutud, on sõnum ristist Jumala vägi ja tarkus (1Kr 1:24).[12]

Jumalik ettemääratus muuda

Jumal määras inimesed ette saama tema Poja näo sarnaseks (Rm 8:29) ja Kristuse kaudu lapseõiguse osalisteks (Ef 1:5). Seda tehti tema tahtmise nõu järgi Kristuses (Ef 1:11). Rm 8:29-30 ütleb, et ettemääratusele eelneb ette ära tundmine ja sellele järgneb kutsumine.[13]

1. Korintlastele 2:7-8 muuda

Paulus räägib oma 1. kirjas korintlastele Jumala salajasest tarkusest, mis on ette määratud usklike kirkuseks. See on peidetud, et keegi ei saaks nurjata Kristuse ristilöömist, see tähendab Jumala päästeplaani (1Kr 2:7-8). Kristuse surm rahuldas Jumala õigluse ja armastuse, murdis kurjuse meelevalla ja tegi võimalikuks minna Jumala kuningriiki neil, kes usuvad.[13]

Inglite äravalimine muuda

1Tm 5:21 mainib Paulus valitud ingleid. See võib tähendada seda, et mõned inglid olid teistest inglitest mingil moel kõrgemal positsioonil, aga võib ka tähendada seda, et mõned inglid lahkusid Jumala poolelt ja valitud inglid on need, kes jäid Jumala poolele. Kuna Paulus rohkem valitud inglitest ei räägi, on raske selle tähenduse kohta midagi öelda. [6] Viimase variandi kasuks räägib omadussõna eklektόs, mille tähendus siin on „valitud“, mitte ei tähista eliiti. Valitud ja pühad inglid vastanduvad langenud inglitele, kes ei hoidnud kinni oma päritolust, vaid hülgasid oma eluaseme (Jd 6). [2]

Koguduse äravalimine muuda

Koguduse kui organisatsiooni äravalimisest ei räägi Uus Testament just kuigi põhjalikult. Sellest on juttu 1Pt 2:9. Peetrus nimetab kogudust valitud sooks, pühaks rahvaks, kuninglikuks preesterkonnaks ja omandrahvaks. Selliseid tiitleid kannab ka Iisraeli rahvas Vanas Testamendis.[14]

Sagedased küsimused muuda

Paulus käsitleb oma kirjades kahte kõige silmapaistvamat probleemi: Jumala õigluse ja inimese vastutuse küsimusi.

Jumala õigluse küsimus muuda

Pauluse jaoks on enesestmõistetav, et Jumal on õiglane ja erapooletu (Rm 2:11; Ef 6:9; Kl 3:25). Järelikult saavad kõik tulla Jumala juurde päästele ja äravalimine ei toimu voorusepõhiselt. Ent Jumal poleks olnud ebaõiglane ka siis, kui ta poleks kedagi valinud, sest kõik väärivad patu pärast hukkamõistu. Kuid Paulus õpetas ka Tt 2:11, et Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele. Peetrus ütleb 2Pt 3:9, et Jumal ei soovi, et keegi hukkuks, vaid et kõik parandaksid meelt.[15]

Inimese vastutuse küsimus muuda

Paulus teadis hästi, et äravalimine ja ettemääratus sisaldavad inimese vastutust. Vana Testament räägib nii sellest, kuidas Jumal vaarao südame külmaks muutis, kui ka sellest, kuidas vaarao ise oma südame kalgiks tegi. See muutis ta oma pattude eest vastutavaks (Rm 9:16-17). Siinkohal on oluline mõista piibellikku arusaama, et Jumal suudab oma tahet teoks teha läbi inimeste tegude nii, et tema enda tahe saab tehtud ja inimese tahe ei saa seejuures kuidagi kahjustatud (Õp 16:1,4,9,33).[15] Eriti läänemaailmas on inimestel keeruline mõista, kuidas saab Jumal ette määrata ja ühtlasi olla inimene vaba tegutsema nii, nagu soovib.[11]

Paulus rõhutab Jumala suveräänsust, et vaigistada inimese ülbust Jumala vastu, mitte sellepärast, et näidata Jumalat ebamõistliku diktaatorina (Rm 9:18-21). Paulus ilmselt ütleks, et ei ole nii oluline teada, kuidas Jumal tegutseb. Meile piisab sellest, et ta on armuline ja armastav Jumal ja Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes kutsub patuseid enda juurde ja kes iganes usub, päästetakse.[15]

Viited muuda

  1. ↑ Patrick, Dale (1992). "Election". David Noel Freedman (toim). The Anchor Bible Dictionary, volume 2. New York: Doubleday. Lk 434.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Shogren, Gary S. (1992). "Election. New Testament". David Noel Freedman (toim). The Anchor Bible Dictionary, volume 2. New York: Doubleday. Lk 441.
  3. ↑ 3,0 3,1 Mendenhall, George E. (1962). "Predestination". George Arthur Buttrick (toim). The Interpreter's Dictionary of the Bible. New York; Nashville: Abingdon Press. Lk 869.
  4. ↑ 4,0 4,1 Elwell, Walter A. (1993). "Election and predestination". Gerald F. Hawthorne (jt) (toim). Dictionary of Paul and His Letters. Leicester: InterVarsity Press. Lk 225.
  5. ↑ Roberts, J.J.M. (2009). "Veil of The Temple". Katharine Doob Sakenfeld (jt) (toim). New Interpreter's Dictionary of the Bible, volume 5. Nashville: Abingdon Press. Lk 731.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Elwell, Walter A. (1993). "Election and predestination". Gerald F. Hawthorne (jt) (toim). Dictionary of Paul and His Letters. Leicester: InterVarsity Press. Lk 226.
  7. ↑ Elwell, Walter A. (1993). "Election and predestination". Gerald F. Hawthorne (jt) (toim). Dictionary of Paul and His Letters. Leicester: InterVarsity Press. Lk 227-228.
  8. ↑ Elwell, Walter A. (1993). "Election and predestination". Gerald F. Hawthorne (jt) (toim). Dictionary of Paul and His Letters. Leicester: InterVarsity Press. Lk 225-228.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 Elwell, Walter A. (1993). "Election and predestination". Gerald F. Hawthorne (jt) (toim). Dictionary of Paul and His Letters. Leicester: InterVarsity Press. Lk 227.
  10. ↑ 10,0 10,1 Shogren, Gary S. (1992). "Election. New Testament". David Noel Freedman (toim). The Anchor Bible Dictionary, volume 2. New York: Doubleday. Lk 441-442.
  11. ↑ 11,0 11,1 Brown, Raymond E. (2010). An Introduction to the New Testament. New Haven; London: Yale University Press. Lk 582-583.
  12. ↑ Elwell, Walter A. (1993). "Election and predestination". Gerald F. Hawthorne (jt) (toim). Dictionary of Paul and His Letters. Leicester: InterVarsity Press. Lk 226-227.
  13. ↑ 13,0 13,1 Elwell, Walter A. (1993). "Election and predestination". Gerald F. Hawthorne (jt) (toim). Dictionary of Paul and His Letters. Leicester: InterVarsity Press. Lk 228.
  14. ↑ Shogren, Gary S. (1992). "Election. New Testament". David Noel Freedman (toim). The Anchor Bible Dictionary, volume 2. New York: Doubleday. Lk 442.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 Elwell, Walter A. (1993). "Election and predestination". Gerald F. Hawthorne (jt) (toim). Dictionary of Paul and His Letters. Leicester: InterVarsity Press. Lk 228-229.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Äravalimine_ja_ettemääratus_Uues_Testamendis&oldid=6252627"