Eshatoloogia

Eshatoloogia ehk eskatoloogia (kreeka sõnadest ἔσχατος eskhatos, 'äärmine, viimne' ja λόγος logos, 'mõiste, õpetus') on teoloogia valdkonda kuuluv õpetus viimsestpäevast ja inimese saatusest sellel perioodil. Religioonide eshatoloogiline õpetus on erinev. Tsüklilistes ajakäsitlustes toimub maailma loomine ja hukk korduvalt (India, kreeka, germaani, asteegi usundid), lineaarsetes ajakäsitlustes on maailma algus ja lõpp ainukordne sündmus (muinaspärsia, judaism, kristlus, islam).[1]

Stefan Lochner - Viimne kohtupäev - u 1435.jpg

Uue testamendi eshatoloogiaRedigeeri

Uue testamendi ja algkoguduse eshatoloogia toetub Jeesuse Kristuse isikule ning tema tagasitulekule. Jeesuse õpetuse eshatoloogiline aspekt väljendub Jumala riigi ja uue ajastu alguse kuulutamises. Jumala riik tähistab Jumala absoluutset valitsusvõimu ning igavest õndsust selle kodanikele ehk kristlastele. Uustestamentlikule eshatoloogiale on omane tõekspidamine, et Jumala riik saabus Jeesuses ning kehtib olevikus varjatud kujul. Messias-Kristuse tagasituleku päeval toimub viimne kohtumõistmine, kus päästetakse Jeesuse Kristuse kutsele järgnenud inimesed.[2]

Valitseja saabumist tähistatakse ka sõnaga "parusia" (kreeka sõnast παρουσία parusia 'saabumine'). Eestikeelses piiblitõlkes kasutatakse verbi 'tulema' või 'taastulema'.[3]

Jeesuse tagasituleku ja viimse kohtupäeva täpset aega ei ole uues testamendis nimetatud. Messialikku pööret seostatakse lõpuaja sündmustega, milleks on loodusõnnetused, sõjad, valeprohvetid, usklike tagakiusamine, inimeste ärataganemine usust. Lõpuaja sündmusi nimetatakse ka aja märkideks.[4]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Tarmo Kulmar (2006). Üldine usundilugu: religiooniteaduse põhimõisted. Tartu.
  2. Elmar Salumaa (2008). Süstemaatilise teoloogia käsiraamat. Tallinn. Lk 70-71.
  3. Toomas Jürgenstein (1997). Piibliõpik. Tallinn. Lk 196.
  4. J. Pihlaka, L. Peltola, M-L. Virta-Kangas (1991). Piibliõpik (Leeriõpik nr 2). Keuruu. Lk 123.