Wimereux

Wimereux
	[ vim(ə)ʁø ]
	Pindala: 7,7 km²
	Elanikke: 6358 (1.01.2021)
	Koordinaadid: 50° 46′ N, 1° 37′ E

Wimereux (lääneflaami: Wimeruwe) on vald Põhja-Prantsusmaal Pas-de-Calais' departemangus.

Wimereux on rannikulinn, mis asub u 5 km Boulogne-sur-Merist põhja pool, teede D233 ja D940 ristumiskoha ümbruses, Wimereux' jõe kallastel. Slacki jõgi moodustab valla põhjapiiri, La Manche läänepiiri. Põllumajandus ja turism on selle põhitegevused.

Ajalugu

Pointe-aux-Oies's, kiviaegses eelajaloolises kohas võib endiselt näha dolmeneid.

Vauban ehitas rannikukindluse Wimereux' jõe suudmesse, varemed paistsid mõõna ajal kuni 1940. aastateni. Napoleon I andis korralduse ehitada sinna sadam aastatel 1803–1804, võttes sellele nime jõe järgi. 1840. aastal randus tulevane Napoleon III, Prantsusmaa esimene president (ja viimane monarh) Pointe aux Oies's.

Wimereux' territoorium kuulus algselt Wimille'i vallale, millest see eraldus 28. mail 1899. Samal aastal märtsis rajas Guglielmo Marconi Wimereux's esimese raadioühenduse Prantsusmaa ja Inglismaa vahel.

Esimeses maailmasõjas moodustasid Boulogne-sur-Mer ja Wimereux olulise haiglakeskuse ning kuni 1918. aasta juunini kasutasid meditsiiniüksused matmiseks Wimereux vallakalmistut. Leedi Hadfield rajas ja juhtis seal omal kulul Punase Risti haiglat haavatud ja haigete sõjaväelaste ravimiseks. Flora Murray ja Louisa Garrett Andersoni asutatud Women's Hospital Corps avas Royal Army Medical Corps taotlusel oma teise haigla Wimereux's. See oli esimene naistehaigla, mida Briti armee tunnustas. Kolonel John McCrae, laskur ja arst, kes kirjutas populaarse sõjapoeemi "In Flanders Fields", teenis ja suri haiglas ning on sinna maetud.

Wimereux oli Queen Mary's Army Auxiliary Corpsi peakorter. 1916. aastal asutas Solomon Joseph Solomon kasutamata päevakivitehases Royal Engineers asutuse Special Works Park. Seal töötati Briti armee jaoks välja uued sõjalise maskeeringu tehnikad ja varustus. Sellest sai 1919. aastal Briti armee peakorter.

Teise maailmasõja ajal asus linna põhjaosas Saksa mereväe peakorter. Pärast Normandia dessanti, kui liitlasväed liikusid põhja poole, tulistati linna Gris-Nezi neemelt ja Esimene Kanada armee vallutas selle 22. septembril 1944 tagasi.

Mereäärset arendust alustati Teise keisririigi ajal, mille tulemusena tekkis tähelepanuväärne Belle époque ajastule omane majade ja hoonete arhitektuurne ansambel, mis on tänaseni väga hästi hooldatud. Olles algselt olnud Lille'i ja Pariisi jõukate perede teiseks elukohaks, on Wimereux'st saanud Boulogne-sur-Meri elamupiirkond ning see meelitab ligi ka britte ja belglasi, kes tulevad puhkemaju ostma või alaliselt elama asuma.

Huviväärsused

Pärispatuta Saamise kirik, pärineb 20. sajandist
19. sajandi Notre-Dame'i kabel
Villa Les Mauriciens
Sõjakalmistu

Inimesi

William Morrison Wyllie, inglise kunstnik
Lionel Percy Smythe (William Morrison Wyllie kasupoeg), inglise maastikukunstnik, elas seal aastatel 1879–1918
Alfred Mathieu Giard, zooloog ja Wimereux' mereuuringute asutuse direktor
John McCrae, raamatu "In Flanders Fields" autor, maetud sõjakalmistule
Jack Lang, poliitik ja kunagine valitsuse minister
Maurice Boitel, kunstnik, eksponeeris seal 1980. ja 1990. aastatel