Waldorfi pedagoogika

Waldorfi pedagoogika on humanistlik lähenemine pedagoogikale, millele pani aluse Austria filosoof ja esoteerik Rudolf Steiner (1861–1925). Tema nime järgi kutsutakse seda ka Steineri pedagoogikaks. Waldorfi nimi aga tuleneb Waldorf-Astoria tubakavabriku nimest, mille juurde vabriku töötajate lastele avati 1919. aastal Steineri põhimõtete järgi töötav kool.

Michael Park Rudolf Steiner School Aucklandis

Waldorfi koolid lähtuvad oma tegevuses antroposoofilise vaimuteaduse ja inimeseõpetuse põhimõtetest. Õpetuse sisu ja maht õppeaineti ning klassiti, samuti metoodilised alused tulenevad lapse arengu hingelise ja füüsilise arengu seaduspäradest. Maailma Waldorfi koolid on õppekava ülesehituse põhimõtete osas omavahel sarnased.

Õppekava toimimine on seotud koolikorralduse ja juhtimisega, mis on Waldorfi koolides mõneti erinev võrreldes Eesti traditsioonilise kooliga. Waldorfi pedagoogilise õpetus- ja kasvatusmetoodika põhiprintsiibid, mis toetavad lapse ealist arengut, on kasvatuse ja õpetuse tegevuslik, kunstiline ja intellektuaalne külg.^[1]

Üldjuhul on Waldorfi koolid kõikjal maailmas erakoolid, mille ülalpidajaks on lapsevanemate mittetulundusühing.

Olulised eripäradRedigeeri

Põhiaineid – nt emakeelt, matemaatikat, loodusteadusi, ajalugu – õpetatakse nn põhitunnis perioodõppe vormis.
Igahommikune põhitund klassiõpetajaga kestab vähemalt kaks akadeemilist tundi.
Võrdselt intellektuaalsete ainetega on olulisel kohal kunstilised ja praktilised õppeained.
Võõrkeeli õpetatakse alates esimesest klassist.
Õpilased saavad kirjeldavad tunnistused. Numbriliselt üldjuhul ei hinnata.