Voldemar Rajalo

Voldemar Rajalo (1935. aastani Kellamoff; 14. märts 1914 Meeri vald, Tartumaa6. november 1983, Tartu) oli eesti ajakirjanik, humorist ja karikaturist.

Voldemar Rajalo sündis Kulbilohu Vanasepa talus. Alghariduse sai Meeri algkoolis, 1928. aastal läks edasi õppima Tartu Tehnika Gümnaasiumi. 1937–1939 õppis Tartu Kolledži reaalkoolis.

1. novembril 1932, mil ta oli 18-aastane, hakkas koos Martin Lukuga Elvas andma välja ajalehte Elva Elu, kus avaldas oma vesteid ja pseudonüümide Herold ja -VoK- all ka šarže. Aastatel 1932–1933 ilmus tema karikatuure ka Otepää Teatajas. Aastatel 1935–1937 tegi ta kaastööd ka ajalehtedele Tallinna Post ja Päevaleht. Ta on kirjutanud vesteid, jutustusi, novelle ja humoreske ning komöödia "Wõim ja õigus" (1933).

Ta oli Tartumaa Põllumeesteseltsi liige, 1937. aastast Isamaaliidu Tartu maakonna abisekretär[1].

1944. aastal värvati ta Punaarmeesse, kus ta järgmisel aastal arreteeriti, kuna oli Saksa okupatsiooni ajal teeninud aega Saksa armees. Karistuseks sai kümme aastat vangilaagrit pluss viis aastat asumist. Karistust pidi ta kandma aastatel 1945–1955 Siberis Norilski vangilaagris. Vangilaagri metsatöödel sai insuldi, mistõttu jäi ühte jalga lonkama. Hiljem oli vangilaagris raamatupidaja ja lisaks organiseeris puhkpilliorkestri, kus ise mängis baritoni[2]. Pärast vanglast vabanemist võttis Hillar Palamets ta tööle Tartu 2. keskkooli majandusjuhatajaks, kus töötas kuni 1979. aastani, kuni pensionile jäämiseni. Koolis töötades aitas toimetada ka koolialmanahhe. Kuna tema haridustee oli omal ajal poolikuks jäänud, astus ta 1961. aastal Tartu 1 Töölisnoorte Keskkooli, mille lõpetas 1963. aastal. Tegi kaastööd ajalehele Edasi, eriti selle huumorinurgale "Herilane", ja ajakirjale Looming.

Voldemar Rajalo on maetud Tartusse Pauluse (Ropka-Tamme) kalmistule.

Isiklikku muuda

Voldemar Rajalo pojapoeg on ajakirjanik Priit Rajalo.

Viited muuda

  1. Lembit Ainsoo (2006). Tuntud elvalasi läbi aegade. Tartu: MTÜ Liivimaa Mälu. Lk lk 14. ISBN 9949136598.
  2. "Voldemar Rajalo tütre Tiiu Vaikre mälestusi". Elva Postipoiss, nr. 11. 15. märts 2014. Lk 5. Vaadatud 4. oktoobril 2018.