Vladimir Zalipski

Vladimir Zalipski (18. jaanuar 1926 Tallinn23. veebruar 1997 Tallinn) oli Eesti õigeusu vaimulik.

Ta sündis aastal 1926 Tallinnas vene valge-emigrantide perekonnas. Ta lõpetas aastal 1943 Tallinnas vene gümnaasiumi. Aastal 1944[küsitav] mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke, sõja lõpus langes ta sõjavangi. Pärast sõjavangi langemist viibis ta kolm aastat filtratsioonilaagris. Aastal 1948 asus ta õppima Leningradi Vaimulikku Seminari, kuid paar aastat hiljem heideti ta seminarist välja. Seejärel töötas ta Naha- ja Jalatsitootmiskoondises "Kommunaar" ohutustehnika insenerina ja valmistus vaimulikuks saamiseks iseseisvalt.

27. septembril 1956 pühitses piiskop Joann ta Tallinna Neeva vaga õigeusulise suurvürsti Aleksandri peakirikus diakoniks, 30. septembril 1956 pühitseti ta preestriks.

Ta oli 30. septembrist 1956 kuni 14. augustini 1958 Jõhvi Jumalailmumise koguduse preester, lisaks oli ta 3. detsembrist 1957 kuni 26. veebruarini 1959 Alajõe Jumalaema Sündimise koguduse preester. 14. augustist 1958 kuni 15. juunini 1969 oli ta Tapa Ristija Johannese koguduse preester; 15. juunist 1969 kuni 25. veebruarini 1971 oli ta sama koguduse hooldajapreester. 15. juunist 1969 kuni 23. veebruarini 1997 oli ta Tallinna Aleksander Nevski stavropigiaalse koguduse preester, aastast 1990 ülempreester.

Helilooja Arvo Pärt pühendas oma teose "Kanon pokajanen" viimase osa "Palve pärast kaanonit" 1997. aasta veebruaris lahkunud Vladimir Zalipski mälestusele[1].

Viited muuda

  1. Kanon Pokajanen www.eclassical.com (vaadatud 24.04.2018)