Villancico
Villancico (hispaania keelest, hääldus [biʎanˈθiko]), portugali variandis vilancete, oli luule- ja muusikavorm, mis oli Pürenee poolsaarel levinud 15.–18. sajandini, alates 16. sajandist ka Ladina-Ameerikas. Nagu renessanssmuusikale iseloomulik, võidi seda laulda kas pillisaateta või pillidega hääli asendades või dubleerides. Algselt võis villancico olla rahvalaul, kuid see arenes kiiresti kunstmuusika üheks vormiks.[1]
.jpg)
.jpg)
Jüri Talvet on kasutanud ka häälduspärast kirjapilti viljanssiiko[2].
Hispaaniakeelses maailmas tähistab sõna villancico tänapäeval lihtsalt jõululaulu.
Vorm muuda
Villancico vorm sarnaneb märgatavalt keskaegse cantiga vormiga ja araabia-Andaluusia zadžaaliga.
Nii villancico tekst kui ka muusika koosnevad kahest osast. See algab refrääniga (estribillo), millel on oma meloodia, refräänile järgneb hoopis teise meloodiaga salm (stanza või copla või glosa). Copla omakorda jaguneb eelkõige muusikaliselt mudanza'ks ja vuelta'ks. Tekstis riimub vuelta mudanza viimase reaga, kuid muusikas on tal sama viis kui refräänil. Järgneb taas refrään, mis mitmesalmilisel villancico'l on iga salmi vahel.
Näiteks 15. sajandi anonüümses villancico's "Entra mayo y sale abril" kogumikust Cancionero de Palacio riimiskeemiga AB cccb AB:
- Entra mayo y sale abril:
- ¡tan garridico le vi venir! (estribillo)
- Entra mayo con sus flores, (algab salm, mudanza 'muutus')
- sale abril con sus amores,
- y los dulces amadores (vuelta 'pööre', 'tagasipöördumine', algab estribillo muusika)
- comiencen a bien servir.
- Entra mayo y sale abril:
- ¡tan garridico le vi venir! (estribillo kordub refräänina)
Vaimuliku sisuga villancico's "Ave, Virgo, gratia plena" samast kogumikust on riimiskeem ABB cddc cbb (ABB)
- ¡Ave, Virgo, gratia plena,
- O Regina mater Dei,
- domina, memento mei! (estribillo)
- Ante secula creata (mudanza)
- en la mente concebida,
- ante santa que naçida
- tu es Virgo beata.
- ¡O purifica sacrata (vuelta)
- dulcissima mater Dei,
- domina, memento mei!
Muusika muuda
15. ja 16. sajandi villancico-repertuaar on rikkalikult säilinud laulukogumikes cancionero'des. Laulud oli kolme- või neljahäälsed, nende tekstuur oli pigem homofooniline-akordiline või kontrapunktiline kui keeruka polüfooniaga. Varasema perioodi olulisimad villancico'sid kirjutanud autorid olid Juan del Encina, Francesco de la Torre ja Pedro de Escobar. Juba umbes 1500. aasta paiku hakkasid ilmuma ka villancico'de seaded vihuela- või kitarrisaatega soololauludena nii portugali kui ka hispaania keeles. Nende autorite seas on selle perioodi suurimad vihuela-mängijad nagu Luis Milán ja Miguel de Fuenllana.
17. sajandi villancico oli enamjaolt vaimulik laul, sageli jõululaul. Neljahäälne keeruka polüfooniaga estribillo vaheldus lühikeste lihtsa tekstiga neljarealiste salmidega, millel võis olla orelisaade, kuid saateks võidi kasutada ka teisi pille. 18. sajandiks oli see vorm paisunud dramaatiliseks kantaadiks aariate ja kooridega.[3]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ https://www.britannica.com/art/villancico
- ↑ J. Talvet. Keskaja Hispaania luule. Tartu Ülikooli kirjastus, 1998
- ↑ https://www.britannica.com/art/villancico
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Villancico |