Vikipeedia:Suvepäevad 2014
Suvepäevad peeti Naissaarel 16. ja 17. augustil 2014.
Osales üheksa inimest.
Esimene päev muuda
Naissaarele pääsemiseks kasutasime seekord võimalust sõita liinilaevaga Monica. Me küll Obama visiiti oodates täpsetest põhjustest, miks see endisese Valge Maja interni nime kandev laev oli ülerahvastatud nagu nõukaaegne tipptunni buss aru ei saanud, aga koos kapsastega me saarele ka kohale jõudsime. Esimene asi oli see, et valet teed mööda minnes me mitte ei eksinud ära, aga esialgu ettenähtud ööbimiskoha, mis olevat olnud 1,5 km sadamast, vahetasime välja sadama lähedusse jääva Naissaare Turismi- ja Puhkekeskuse vastu.
Esimesel päeval võtsime ette matka saarel lääne ja lõuna poole. Naissaare pindalast on aga 85% kaetud metsaga, nii et pole midagi imestada, kui vahepeal asi metsa poole kiskus. Hoolimata kaotustest elavjõus, muide trepist on tunduvalt ohtlikum alla minna kui üles, ja kohtumisest rästikuga õnnestus meil miinide komplekteerimise tehas ja miiniladudelt miinid siiski üles leida. Saarel leiduvast 464 seeneliigist hakkasid köögitoimkonnale huvi pakkuma kukeseened, mida ka õhtuseks grillimiseks koguti. Vaheldumisi päikest võttes ja vihmavarjus olles, seda viimast muuseas ka Põlendikukivi all, jõudsime läänerannikule, kus sündis järjekordne inside joke. Merevesi oli täiesti soe, aga põhi kaetud libedate kividega. Sealsamas oli kuskil metsa sees patarei nr. 6, aga meist ta üles leidmata jäi, sest selleni viivat metsasihti me ei näinud. Aga vähemalt mustikad ja vaarikad olid täiesti söödavad, pohlad aga mitte.
Läänerannikult asusime lõunapoolsete asustatud paikade kaudu tagasiteele. Teele jäid Väikeheinamaa (Lillängin), Lõunaküla (Storbyn) ja Männiku küla. Ette rutates olgu öeldud, et viimases jõudsime arvamusele, et väga hästi läks, et me ööbimiskoha ringi mängisime. Lisaks lärmakatele suvepäevadele oli seal ka mitte just kõige tagasihoidlikum põdrakari. Loomulikult käisime ära surnuaial vaadates ka Krimmi sõjas (ei mitte 2014, vaid 1854–55) hukkunud inglise meremeeste kalmukivi ja Rootsi-Mihkli koguduse abikiriku Püha Maarja kiriku juures. Tõnu Kaljustele kuuluva Omari küünini juhatava teeviida juures mõtlesime, et kuidas tal see õnnestus otse õhku ehitada, kuna just sinna näitas suunav nool. Millalgi just siis tekkis arusaamine, et viisaastaku (ei ikka päevaplaan) jääb täitmata, kuna jalad kippusid juba väsima ja nii siis siirdusime mööda Männiku teed taas sadama poole.
Pärast ca 15 kilomeetrist jalgsimatka grillimise ja sauna tähe all möödunud õhtu lõppes kauguses paistva tuledes kilukarbi imetlemisega ja arutamisega, milline tuli millisele ehitisele kuulub ja mis pagana püstised triibud paistavad.
Teine päev muuda
Selgus, et triibud olid jahtide mastid ja ilmselt, et laupäeval oli olnud selline suhteliselt narkomaani ilm - pilves selgimistega, aeg ajalt vihmasadu (ja tugev) -, siis juurdetulijaid sadamasse ei lisandunud. Taas ootas ees pikk jalgsirännak, seekord põhjatippu. Auto, jalgratta või bussiga sõitmise peale me väga ei mõelnud riigieelarve defitsiidi tõttu või olid need hoopis raketibaasi hinnad. Pealegi, et tegu on Viimsi vallaga, siis (Tallinna) rohelisest kaardist ka väga abi ei olnud loota. Kand ja varvas taas umbes 15 kilomeetrit või rohkemgi ja et nüüd paistis päike, oli kuiv ja tee tunduvalt paremas seisukorras, samuti ei tegelenud me nii suurel määral korilusega, siis läks see tunduvalt kergemini ja kiiremini.
Algas see päev loodusvaatlusega. Poro- ja põdrasamblikuga (mitte, et keegi meist teadnud oleks, mis neil vahet on) luitemännik vaadatud ning Taani kuninga aias oleva Lehtmetsa rändrahnu otsa ronitud, jätkus tee Põhjaküla poole.
Siirdusime Kasiinokülas (Haldjaküla või Aldjaküla) militaarrajale, jätsime igaks juhuks 7 m kõrgusest savikaldast alla kukkumata ning patarei nr. 5 juures otsustasid julgemad minna tunnelisse, millest väljusid alles paarisaja meetri pärast. Raketibaasist oli 1963. aasta parim tehnoloogia loomulikult kadunud, aga mõni aasta varem püstitatud tuletorn Virbi külas töötab tänaseni. Virbi otsal tegi see, kes soovis, jalad märjaks ning seekord ei kadunudki midagi ega kedagi ära.
Piknik, siiliga tutvumine ning Kunila soo möödas, sai võetud ette tee saare kõrgeima tipu Kunila mäe (29,9 m) juurde. Ja tõesti meenutas mäge. Ahjaa, Kunila mänd seevastu teiste mändide vahelt nüüd millegi erilisega küll silma ei paistnud. Et laev oli varsti tagasi minemas, siis sai longitud aga edasi sadama poole, kus Monica ja mitte Lewinsky juba ootas.
Kokkuvõte muuda
Pärast kahepäevast jalgsimatka peab nentima, et Vikipeedia suvepäevad läksid ilmselt korda. Mõned puugid, valusad lihased ja jalanikastused käisid asja juurde, aga need kaks päeva poolmetsikus varemeid täis looduses olid huvitavad ja ilmselt ka mõtlemisainet pakkuvad. Suured mäed ning tava-leethiir jäid küll nägemata ja hülgejaht pidamata, aga Erik IV poolt 1297. aastal alustatud looduskaitse algusega Eestis sai lühitutvust tehtud küll.
Hoiatuseks kõigile Naissaare külastajatele peab nentima, et ärge uskuge reisikorraldajat, kes tahab Teile müüa rongiekskursiooni (võib-olla ka ei taha), aga reklaamis on see siiani olemas, hoolimata sellest, et juba päris mitu aastat rongiliiklust saarel ei ole.
Ning veel: Inimesed, ärge jätke oma taarat metsa alla! Teeme ära! on küll ilus algatus, aga parem on Eestimaa ilusat loodust mitte reostada.