Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Siil (perekond); kaitseväe õppuse kohta vaata artiklit Õppus Siil; ajalehe kohta vaata artiklit Siil (ajaleht) ja Kaja nalja ja pilke-lisa Siil; Tartus asuva skulptuuri kohta vaata artiklit Siil (skulptuur); müütilise rääkiva siili kohta vaata Siil (mütoloogia).

Siil ehk harilik siil (Erinaceus europaeus) on lühikõrvaline putuktoiduline siillaste sugukonnast, üks kahest Eestis elavast siililiigist.

Harilik siil
Erinaceus europaeus LC0119.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Putuktoidulised Insectivora
Sugukond Siillased Erinaceidae
Perekond Siil Erinaceus
Liik Harilik siil
Binaarne nimetus
Erinaceus europaeus
L. 1758
Levik Euroopas
Levik Euroopas

VälimusRedigeeri

Siili põhitunnuseks on okkaline nahk, mille seljapool ja küljed on kaetud umbes 16000 püstise nõelterava okkaga.[1] Need on 2—3 cm pikad ja tipust valkjad. Kõhtu ja pead katab jämedakarvaline hõre kate. Siili okkad püsivad kaua (umbes 18 kuud) ning vahetuvad ebaregulaarselt nagu okkad kuusel. Noorte okastik ja nahk on eredamalt värvunud kui vanadel. Jäsemed, kõrvad ja saba on lühikesed ning peaaegu ei ulatu karvastikust välja. Küünised on pikad ja suhteliselt teravad, neid kasutab loom pinnase uuristamiseks. Ees- ja tagakäppadel on siilil viis varvast.[2] Siili pikkus on 20 kuni 30 cm ja saba pikkus 1.5- 3  cm. Kehakaal 600-1200g.[1]

 
Kerratõmbunud siil

LevilaRedigeeri

Siil on elav fossiil. Ta on pärit varasest kriidiajastuist umbes 90 miljonit aastat tagasi elanud siilitaolistest loomadest. Meie praeguse Euroopa siili esivanemad elasid Aasias umbes 25 miljonit aastat tagasi. [3]Siil on Euroopas endeemne liik. Levib Lääne- ja Põhja-Euroopas, seal hulgas ka Briti saartel ning madalamatel aladel Fennoskandias, Põhja Baltikumis ja Loode-Venemaal. Leviala ulatub polaarjoonest põhja poole.[4] Siil on introdutseeritud Uus-Meremaale.

Siil on Eestis tavaline liik, on levinud üle maa ja ka saartele. Harilik siil on levinud üle kogu Eesti, välja arvatud väiksemad saared ja mandriosa lõunapoolsed alad, mida asustab lõunasiil. Lõunasiil – nagu nimigi ütleb – elab meil maa lõunaosas ning tema levila kattub hariliku siili omaga vähe. Mõnes Lõuna-Eesti paigas, nagu Võiste, Väheru, Vastseliina ja Värska, võib näha mõlemat liiki kõrvuti jooksmas. [5]

PaljunemineRedigeeri

Siilide jooksuaeg algab kohe pärast talveunest ärkamist, enamasti aprillis. Tiinus kestab 30-40 päeva. Suve jooksul sünnib 2 pesakonda enamasti 3-6 (2-10) pojaga, kes kaaluvad sündides 11-25 g. Poegade eest hoolitseb vaid emasloom. Vastsündinud poegade okkad on sündides väikesed, pehmed ja valged mis muutuvad jäigaks teisel elupäeval.[4] Kuu ajaga on siil juba võimeline ise toitu hankima.[1]

Pooleteisenädalaselt on noorloom võimeline juba end keraks rullima. Silmad avanevad 2-nädalaselt, pesast väljuvad 3-nädalaselt ja imetamine kestab umbes 1,5 kuud. Suguküpseks saab siil pärast esimest talvitumist. Esimene pesakond lahkub ema juurest suve keskel, teine pesakond talvitub koos emaga. Siili eluiga on kuni 10 aastat, kuid keskmiselt 3 aastat.[4]

ToitumineRedigeeri

Siil on valdavalt loomtoiduline, sööb tuhatjalgseid, putukaid ja nende vastseid, vihmausse, nälkjaid, konni, sisalikkemadusid, hiiri ja isegi väikseid kalu. Ta võib rüüstada maas pesitsevate lindude pesi, süües nii mune kui ka linnupoegi, Siil sööb ka raipeid, samuti taimset toitu, nagu puuvilju, marju ja seemneid.[4] Siil on küll erakordselt vastupidav rästikumürgile, kuid neid ta sihilikult ei püüa, nagu sageli ekslikult arvatakse. Kuid surnud mao sööb ta rahulikult ära. Inimesed arvavad tihti, et siili ligimeelitamiseks tuleb talle aianurka kausike piima valada, mida tegelikult teha ei tohi. Küll aga võib pakkuda puhast vett. Tegelikult eelistaks siil ise hoopis rohkem näiteks lihatükke, olgu need või pisut roiskunud.[1]

ElupaikRedigeeri

Nii harilik siil kui ka lõunasiil elavad valdavalt leht- ja segametsades, metsaservades, puisniitudel, parkides, aedades ja kalmistutel, siil väldib paksu okasmetsa. Meie põhjamaises kliimas on nad koondunud inimese lähedale asulatesse, kus tihti paremad toitumis- ja varjevõimalused ning on ka pisut soojem.[6]

EluviisRedigeeri

Siilid on peamiselt öise eluviisiga, kuid on mõnikord aktiivsed ka päeval, eriti pärast kerget vihmasadu. Tegutseb maapinnal, liikudes peatub sageli, et haista ümbrust. Siil on võimeline edukalt ujuma. Siili peamine kaitsevahend kiskjate vastu on okaskate. Ohu korral kerib keha keraks nii, et ligipääs okastega katmata kõhupoolel olevatele kehaosadele puudub.Suveks siilid urgu ei ehita, talve veedavad aga lehtede ja rohuga vooderdatud pesas, kus magavad talveund oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini. Siilid on üldiselt üksikeluviisiga, isased võivad üksteise suhtes agressiivsed olla. Talveune ajaks võivad siilid koguneda väikestesse gruppidesse. Kodupiirkonna suuruseks on isastel 15-40 ha ja emastel 5-12 ha.[4]

Siil ökosüsteemisRedigeeri

Siili söövad mäger, rebane, nugis ning kakud ja haukalised. Sagedasim loodusliku surma põhjus on külmumine talveune ajal. Sage on ka hukkumine teedel, kuid üldiselt ei peeta seda populatsiooni ohustavaks. Üle poole isenditest sureb esimesel eluaastal. Siili arvukus Eestis oletatavalt väheneb. Siil on ka Eesti punases nimestikus märgitud ohuläedasena, kuid ei kuulu kaitstavate liikide hulka.[4]

Suhtumine siilidesseRedigeeri

Eestis suhtutakse siilidesse valdavalt hästi, kuna nad toituvad kahjureist. Kombeks on panna maja läheduses tegutsevatele siilidele välja piima, kuid piim on siilidele kahjulik ning kindlasti anda ei tohiks. Piim põhjustab siilile kõhulahtisust ning selle tagajärjel võib loom hukkuda.

Samas peetakse siile kahjuriteks Šotimaa läänesaartel, kuhu inimese toodud siilid söövad maismaal pesitsevate lindude mune. Samuti on siil kahjur Uus-Meremaal, kus ta sööb kohalikke hiidtigusid ja teisi selgrootuid.[7]

Taanis on siilid seadusega kaitstud.[8] Neid ei tohi vangistada ega vigastada, kuid talvel leitud alakaalulisi siile võib majutada. Aiapidajaid julgustatakse siile kassitoiduga ligi meelitama, et nad aedade kahjureid hävitaksid.

28. augustil 2007 lisati siilid Suurbritannias liikide nimekirja, mis vajavad paremat kaitset.[9][10]

Siil Eesti kultuurisRedigeeri

Eesti kultuuris on siil tuntud targa nõuandjana, millises rollis ta esines rahvuseeposes "Kalevipoeg". Eeposes on esitatud tekkemuistend: siil soovitas Peipsi tagant laudu toonud Kalevipojal lüüa lahingus laudadega serviti, et need ei puruneks. Tänutäheks kinkis Kalevipoeg siilile tüki oma karusest vammusest, seepärast ongi siil okkaline. Targa siili kujundit on Andrus Kivirähk parodeerinud romaanis "Mees, kes mõistis ussisõnu".

Samuti on Eestis populaarne 1975. aastal Sojuzmultfilmi stuudios valminud multifilm "Siil udus" (režissöör Juri Norštein), mille animafilmieksperdid tunnistasid 2003. aastal kõigi aegade parimaks multifilmiks.[11] Filmi aluseks olnud Sergei Kozlovi raamat tõlgiti eesti keelde ent alles 2008. aastal.

Siili nime kannab asum Tallinnas, samuti tänavad Tallinnas ja Tartus. 30. oktoobril 2007 püstitati Siili tänavale Tartus siili skulptuur (autorid skulptor Aivar Simson Seakülast, Riia skulptor Edvīns Krūmiņš ja kunstnik Kalev Prits). Samade autorite siiliskulptuur on suvest 2007 ka Jõhvis.[12]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 H.Relve (2019). Eesti elusloodus: kodumaa looduse teejuht. Lk 270. 
  2. Sigrid Mallene. "Õppematerjal siilist". Krootuse pöhikool. Vaadatud 29.01.20.
  3. T.Nyström. "Siili taksonoomia". siilikiikarissa, 2017.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 E.Moks (2015). Eesti imetajad. Lk 127. 
  5. Mati Masing. "Siil tahab elada inimese lähedal". Loodussõber.
  6. "Harilik siil". Tartu Ülikooli Loodusliku Hariduse Keskus.
  7. "Hedgehogs pose prickly problem for native fauna", 2003, Landcare Research
  8. http://www.naturstyrelsen.dk/Naturbeskyttelse/Artsleksikon/Dyr/Pattedyr/Insektaedere/Pindsvin/Pindsvin.htm The Forest and Nature Department
  9. BBC NEWS, Hedgehogs join 'protection' list
  10. BAP Terrestrial Mammal List
  11. http://publik.delfi.ee/news/film/article.php?id=5753548
  12. Raimu Hanson "Siil tuli Siili tänavale", Tartu Postimees, 10.12.2008 (vaadatud 13. novembril 2013)

VälislingidRedigeeri

  • Siil andmebaasis eElurikkus