Vene 22

Vene 22 on hoone Tallinnas Vene tänaval.

Tallinna vanalinnas Vene tänaval, kus praegu asub Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) gümnaasiumimaja (Vene 22), on alates 13. sajandist asunud mitmesugused hooned. Koolitarkust on seal aga jagatud oluliselt kauem kui VHK üldse eksisteerinud on.

Kinnistu ajaloost

Vene 22 kinnistul paiknes juba 13. sajandil Ojamaal asunud Gutwalla ehk Ruma tsistertslaste mungakloostri krunt. Külgneva naabrina järgnes sellele Riia lähedale rajatud Dünamünde tsistertslaste kloostri kinnistu, mis kloostri Padisele siirdudes läks viimase valdusse. On arvatud, et need ja veel mõned (nt dominiiklaste Püha Katariina klooster, rajati pärast 1246. aastat) lähedal asunud kloostrite valdused olid eelkõige vajalikud neile Eestimaal läänistatud mõisate majanduskeskustena, s.o. nagu teatavat laadi turustus- ja varustuskontoritena. Nendele kruntidele oli püstitatud aitu, talle ja teisi majandushooneid, samuti asus neil elamuid, mida kasutasid alaliselt kohapeal viibinud kloostrite esindajad ning teenistujad. Võimalusi pidi leiduma ka Tallinnasse saabunud kloostrivendade ajutiseks majutamiseks.

Kloostritega seotud kinnisvarade silmatorkav koondumine põhjustas nende vahelt kulgenud elava liiklusega sadamatee nimetamise “munkade tänavaks”. Rae dokumentides esineb see tänavanimi nii ladinakeelsena (1364 platea monachorum) kui ka alamsaksa keeles (1388 monnekestrate jms).

15. sajandi algupoolel lisandus kloostrikinnistutele veel üks kiriklik institutsioon, s.o õigeusu Püha Nikolai Imetegija nüüdse kiriku kohale Vene 24 Sulevimäelt ümber paigutatud vene kaupmeeste kirik-kaubahoov. Selle kiriku ja seda kasutanud vene kaupmeeste järgi hakati Munkade tänavat hilisematel aegadel Vene tänavaks hüüdma, kiriku kaitsepühaku auks aga tsaaririigi päevil 19. sajandi venekeelses asjaajamises Nikolskaja uulitsaks nimetama.

Kõnealuste kloostrikinnistute kui katoliiklike institutsioonide tegevus lõppes 16. sajandi algupoolt tähistanud reformatsiooniga, misjärel nad uute omanike kätte siirdusid. Mis puutub nende tekkeaega, siis põhimõtteliselt üheaegsetena, ei tohiks nad dominiiklaste kloostrist kuigi palju nooremad olla. Ka ei tule nende rühmitumist Vene tänava äärde paljaks juhuseks pidada, kuid selle nähtuse konkreetsed ajendid ja taust on jäänud seni tundmatuks. Vaevalt võis see sündida varases arengujärgus olnud linna initsiatiivil, kes sadama ja linnasüdame resp. turu vahelisi krunte oleks oma huvisid arvestades kindlasti teisiti kasutanud.

Gutwalla ehk Ruma kloostri kinnistu

Kinnistu võttis koos Dünamünde ehk hilisema Padise kloostri kinnistuga kogu Vene ja Müürivahe tänava vahelise kvartali, mis Munga tänavast kuni õigeusu Püha Nikolai kirikuni ulatub. Külgnedes põhjas Padise kloostri valdusega, ei ole nende omavahelisest krundipiiri asetusest konkreetseid andmeid. Krundi lõunapiiriks oli Munga tänav või siis selle joonel eksisteerinud mingi varasem ja ilmselt veelgi kitsam ühendustee. Hilisemal ajal on selle kagunurgast saanud iseseisev kinnistu.

Gutwalla kloostri kinnistut mainitakse 1280. aasta paiku, mil neilt, nagu teisteltki kloostritelt nõuti nende Tallinnas asunud kinnisvaradelt (curia) linnale kuulunud koormiste kandmist. 1376. aastal annavad kloostri abt ja konvent teada, et nad endi krundile puit- ja kivihooneid (ex lignis et lapidibus) kavatsevad püstitada, millega nemad linnale mingil viisil kahju ei tee. 1498. aastal alustab klooster mitmesuguste uute ehitiste (etlike nyghe kornehusze, stenhuze vnde kellere to buwende) rajamist, mis sissetulekute suurendamiseks rendile kavatseti anda.

Ehitusluba saadi linnalt vastutasuks metsaraie õigusele Kolga mõisa metsades. 1499. aastal oli jutuks Padise kloostriga ühise vahemüüri püstitamine. 1519. aastal loovutab klooster oma valdused Eestimaal, s.o Kolgamõisa ja kinnistu Tallinnas, Taani kuningale Christian II ühe mõisa vastu Ojamaal.1528. aasta 27. mail, pärast keerukate rendi- ja pandivahekordade lahendamist, läänistab Taani kuningas, nüüd juba Frederik I, mõlemad Hans Natzmarile. Juba sama aasta 24. detsembril pantis viimane Tallinna kinnistu, s.o elamu ja õue koos kahe kiviaidaga tänava ja tallidega linnamüüri pool (Hues und hoff myth den beiden Stenhueseren thor straten werth) koos kõige juurdekuuluvaga, nii nagu see Mustade munkade kloostri ja Padise õue vahel asub, Tallinna raele. Pantijale jäi õigus kinnistu kahe aasta jooksul 3500 Riia marga suuruse võla tasumisega välja lunastada.

26. jaanuaril 1530, seega enne tähtaega, müüb Hans Natzmar selle kinnistu, mida sel puhul “pikaks hooviks” (der lange Hof) nimetatakse, 5000 Riia marga ja 5 säilitise rukki eest Tallinna raele. Tehingu kinnitas ka kuningas Frederik I. Rae valduses olles on seda kinnistut ka Kolga hooviks (1552 – Rades houe van Kolcke), rae hooviks (1554 – Rades houe) või siis lihtsalt pikaks hooviks (1550 – lange Hof) hüütud. 17. sajandi lõpust on andmeid Vene ja Munga tänava nurgale Kolga hoovist eraldatud eravaldusest (Vene 22 / Munga 1), mis tollal kuulus tisler Johan Orthile (Ohrt) ja pärast tema surma 1710 pojale, köösner Johan George Ohrtile.

25. aprillil 1727 loovutas viimane lagunenud elamu (wüstes Wohnhaus), mis asub Mungaõues, Vene tänava nurgal, ostja teiste kruntide ja Adam Johan Üxkülli maja kõrval, Berend Johan von Wehreni lesele proua Justina Lantingile. See lesk abiellus 1731 bürgermeister Diedrich Vermeeriga ja suri 1751. 1752 loovutavad pärijad endise Orthi nurgamaja kaupmees Wilhelm Henrich von Wehrenile. Pärandina jäi kinnistu tema õele proua Margaretha Elisabeth von Wehrenile, kes suri 1799. 1807 liitis bürgermeister Adolph Oom selle talle kuulunud kinnistu külge, misjärel moodustus Vene 22 tervikkinnistu.

Dünamünde ehk Padise kloostri kinnistu

Kinnistust on esmamainitud 1280. aasta paiku seoses nõudega kanda linnale kuuluvaid koormisi ja 1288. aastal märgitakse Dünamünde munkade omandiõigusi Eestimaal kinnitavas Erik Menvedi ürikus ka nende kinnisvara Tallinnas (curia … in Revalia). Võib arvata, et selle majavalduse tähtsus hakkas suuresti kasvama pärast 1315. aastat, mil tsistertslased Dünamündest Padisele siirdusid ja sinna kloostri rajasid.

Asukohaviidana on seda kloostrikinnistut korduvalt kasutatud: 1363 viidatakse Vene tn 17 kinnistule kui Padise munkade vastas paiknevale (in opositio curie monachorum de Pades) ning 1368 räägitakse hilisema vene kiriku kohal asunud majavaldusest (Vene 24) kui Padise munkade juures olevast (juxta curiam monachorum de Pades).

1499 on käsil ehitustööd ja pärast suurt tüli lubab Ruma kloostri abt jätta teatud tingimustel alles aknaavad, mis nende õuega piirneva Padise kloostrikinnistu dornse seina on murtud (de vynstere de gebrakenn synd in der dorntszen), kuid nii, et neid enam suuremaks ei tehta. Selle eest võib Ruma klooster kasutada oma ehitusteks Padise kloostri krundil oleva kiviaida müüri (stenhus mure). Päevakorras oli ka ühise vahemüüri (glynthmure) rajamine.

Reformatsioonijärgselt jäi Padise kloostri kinnistu linna ehk nn Jumalalaeka kasuks võõrandamata. 1535 tõendavad Padise kloostri abt ja konvent, et nad on oma maja ja õue koos kiviaitadega Vene tänaval ja tallidega linnamüüri ääres vene kiriku juures 4100 Riia marga ja ühe hea täku eest Thomas Vegesackile müünud. Thomas Vegesack (Fegesack) sai 1524 raehärraks, oli seejärel 1526–1539 bürgermeister ja suri 1545. aasta oktoobris. 1552 loovutavad õndsa Thomas Vegesacki lese ja laste vöörmündrid mungaõue koos maja, kiviaitade ja tallidega, nagu see asub raele kuuluva Kolgaõue ja vene kiriku vahel ning varemini Padise kloostrile kuulus, linna mündihärradele, kes selle samas uuesti Thomas Vegesacki lesele ja lastele loovutavad. Arvatavasti oli 1535. aasta ostuakt registreerimata ja 1552. aastal ette võetud tehing vormi täitmiseks vajalik.

1554 loovutavad eelmiste vöörmündrid selle mungaõue, mis asu Rae (Kolga) õue ja vene kiriku vahel, Jacob Egbrechtile. 1558 hinnati tema maja väärtuseks 11 000 marka, mis märkimisväärselt suure summana viitab kapitaalsele hoonestusele. 1569 loovutati see kinnistu Heinrich Boltele, tema naise kaasavarana. 1606 loovutati elamu ja õu kõigi pärijate nimel koos ühe maatükiga (2x2 sülda) mungaõuest ühest müürist teiseni Moritz Schrüderile, kes abiellus ilmselt Bolte lese või tütrega, sest tema toita ja kata jäid naise eelmisest abielust lapsed.

Kinnistu järgmisteks omanikeks olid 1609 Mauritz von Immekate ja 1621 Herman Wöstman, kellelt see 1663 raehärrale Johan Hakesile läks. Viimaselt sai selle päranduseks tema poeg Andreas Hackes. Aastatel 1687–1732 kuulus kinnistu kaupmees Adrian Lindemanile ja tema pojale Andreas Lindemanile. 1747 saab endise mungaõue omanikuks kaupmees Wilhelm Oom, misjärel see pikemaks ajaks samanimelise perekonna esindajatele kuulus. Neist üks, Adolph Oom, liitis 1807 käesolevaga endise Kolga kinnistu, saades nii pea kogu kvartali omanikuks.

Hoonesse kolib kool

1800. aasta kevadel hakkas siin tegutsema triviaalkool, mis 1805. aastal muudeti kreiskooliks. 1832. aasta 23. augustil loovutab Oomidest viimane, Antoinette Hedwig Henriette (sünd. von Wistinghausen) selle kinnistu kroonule saksa kreiskooli jaoks. Pärast õpperuume ja õpetajate kortereid puudutanud ümberehitusi algas 1833. aastal õppetöö.1872. aastal toimusid järjekordsed ümber- ja juurdeehitused ning aastal 1876 lisandus uusi õpperuume pööningukorruse arvel.

Praegu seisab krundil osaliselt kellerdatud kahekorruseline kivihoone. Osaliselt võlvitud keldrikorruse ebakorrapärane põhiplaan viitab varasele ja alles aja jooksul kokkuvõtte välja kujunenud päritolule. Varasematest sajanditest säilinud ehituskonstruktsioone ja -detaile leidubki eelkõige keldrikorrusel müüritreppide, seinaniššide, raidkonsoolide jms näol. Alles on ka mitmesuguseid hilisaegsemaid, kuid ikkagi huvipakkuvaid interjöörielemente (stukk, katkendid maalingutest, erinevad siseuksed jne). Hoone põhjapoolses otsaseinas ehk endises viilus on säilinud raidraamistuses luugiava.

Kreiskooli likvideerudes muudeti hoone 19. sajandi lõpul 4-klassiliseks linnakooliks ja tegutses sellisena kuni 1917. aastani. Aastatel 1920–1941 tegutses hoones Tallinna Õpetajate Seminar ja Pedagoogikum. 1928. aastal tehti hoones siseremont ning fassaad ehitati ümber pseudoklassitsistlikus stiilis.

Aastatel 1945–1951 tegutses hoones Eesti NSV Riiklik Merelaevandus. 1951–1988 oli hoones NSV Liidu Raudteevalitsus, hiljem Tallinna 11. Mittetäielik Keskkool. 1988–1992 tegutses majas Tallinna 13. Õhtukeskkool. Alates 1992. aastast kuni praeguseni on maja Vanalinna Hariduskolleegiumi kasutuses.

Aastatel 2006–2008 maja renoveeriti, lühikeses filmilõigus räägib hoonest renoveerimise alguses Tallinna muinsuskaitseameti osakonna juhataja Boris Dubovik ning siin filmilõigus räägivad arhitektid sellest, milline maja pärast renoveerimist välja näeb.