See artikkel on suguvõsast; Saksamaa Bremeni linnaosa kohta vaata artiklit Vegesack (linnaosa).

Vegesack, varem ka Fegesack (läti keeles Fēgezaks, vene keeles Вегесак) on Vestfaalist Münsterist pärit kaupmehe- ja aadlisuguvõsa.

Vegesacki suguvõsa aadlivapp

Ajalugu

muuda

Vana-Liivimaale jõudsid Vegesackid ilmselt 15. sajandi lõpus. Vegesackide Liivimaa haru alusepanijaks oli Tallinna raehärra ja Mustpeade vennaskonna liige Albrecht Vegesack (u 1460−enne 1524), kes oli tõenäoliselt Münsteri kodaniku Heinrich Vegesacki poeg.

28.2.1598. aastal aadeldati Poola kuningas Sigismund III poolt Albrechti pojapoeg, Riia bürgermeister Konrad Vegesack (surn. 1626) koos vendadega Gotthardi (surn. 1625), Casperi (surn. 1623/1629) Albrechtiga (surn. umbes 1631) Poola aadlikuks. 12.7.1651. aastal said nende järeltulijad Rootsi aadlitiitli ja 1664 immatrikuleeriti Georg von Vegesack ja tema vennapojad Balsar, Bendix, Gothard ja Konrad Rootsi rüütelkonda tituleerimata aadlisuguvõsana nr. 679[1][2] ja 1830 ka vabahärrade suguvõsana (nr. 379).

Vegesackid rüütelkonna matriklis

muuda

Suguvõsa kuulus 1745 Liivimaa (Nr. 63) ja 1867 Saaremaa rüütelkonda (Nr.102).

Suguvõsa liikmeid

muuda
 
Raiskumsi mõis oli Vegesackide valduses 1815−1920. Fideikomiss a-st 1882

Vegesacki suguvõsa mõisavaldused

muuda

Viited

muuda
  1. "(1754) Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ... lk. 542".
  2. von Vegesack - Adlig - Nr. 679, riddarhuset.se
  3. Adelheim, Georg. Die Genealogie der alten Familien Reval von Heinrich Laurenty. Reval: In Kommission bei F. Wassermann, 1925, 11 [1].
  4. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 624.

Kirjandus

muuda
  • Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. VIII kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1934. Lk 705−719 [2] [3].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 198−208 [4].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 624−625 [5].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelige Häuser B. Bd V. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1961. Lk 432−442.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2004. Lk 201−203.
  • Nordisk familjebok konversationslexikon och realencyklopedi. Trettioförsta bandet. Stockholm: Nordisk familjeboks förlags aktiebolag, 1921. Lk 1004−1005 [6].
  • Svenskt biografiskt handlexikon. Ny upplaga. Senare delen L−Ö. Stockholm: Albert Bonniers Förlag, 1906. Lk 701 [7].
  • Sveriges ridderskaps och adels kalender 1923. Fyrtiosjätte årgången. Stockholm: Albert Bonniers Förlag, 1922. Lk 1336-1337 [8].
  • Vegesack, Manfred von. Herkunft und Stammtafeln derer von Vegesack. Heidelberg: Heidelberger Verlangsanstalt und Druckerei GmbH, 1959.

Välislingid

muuda