Veljo Ranniku

Veljo Ranniku (kuni 1938 Veljo Teinmann; 27. juuni 1934 Võsu, Virumaa – 21. august 2012 Tallinn) oli eesti loodus- ja keskkonnakaitsja, muinsuskaitse- ja ühiskonnategelane.

Haridus

Aastatel 1942–1944 õppis ta Tartu 4. Algkoolis, 1944–1950 Tartu 6. Keskkoolis. 1950 veebruaris arreteeriti Tartu noorte rahvuslikus liikumises osalemise eest ja karistati vabadusekaotusega. Vabanes vangistusest septembris 1954. Aastatel 1957–1957 õppis Tartu 1. Töölisnoorte Keskkoolis.

Töö

1955–1959 töötas ta Tartu majavalitsuses majahoidjana, 1959–1960 Tartu linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee (TSN TK) ehituse ja arhitektuuriosakonna tehnikuna, 1960–1963 Tartu rajooni TSN TK inspektorina elamute alal, vanemarhitekti kohusetäitjana ja insener-inspektorina.

Aastal 1963 asus ta tööle Tartu Metsamajandisse Eesti esimese sõjajärgse looduskaitseinspektorina. 1966. aastast töötas Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumis vaneminsenerina, 1969. aastast vaneminspektorina, rajades üle-eestilist looduskaitseinspektorite võrgustikku. Veljo Ranniku oli tänapäevase looduskaitse üks alusepanijatest. 1990–2001 töötas Keskkonnaministeeriumi nõunikuna. Paralleelselt looduskaitsetööga õpetas Tallinna Pedagoogikaülikoolis looduskaitse ja kultuuriloo kursusi.

Ranniku oli üks NSV Liidu esimese rahvuspargi – Lahemaa rahvuspargi – rajajaid ning Eesti Looduskaitse Seltsi ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaid. Ta sõnastas ranna ja kalda kaitse seaduse ning igameheõiguse põhimõtted. Ranniku eriline huvi ja hool olid Eesti mõisakompleksid ja -pargid ning põlispuud ja hiied ka väljaspool mõisasüdameid.

Hilisemal perioodil oli tema meelisteema ka ürglooduse ning selle haruldaste liikide ja üksikobjektide kaitse korraldus väljaspool ametlikke kaitsealasid.

Publikatsioone

• Veljo Ranniku (koostaja). "Puhkajale Viitnas". Tallinn 1971
• Helju Sirel, Veljo Ranniku. "Palmse õpperada: mõisaansambel ja -park". Tallinn: Eesti Raamat, 1978
• Hillar Uusi, Veljo Ranniku. "Eesti põhjarannik". Tallinn: Olion, 1993
• Veljo Ranniku (koostaja). "Igaüheõigus". Tallinn: Huma, 1996

Tunnustus

• 1979 – Eesti NSV suur looduskaitsemärk
• 1984 – Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi medal
• 1986 – Lahemaa rahvuspargi teenete pronksmedal
• 1989 – Eesti NSV teeneline looduskaitsja
• 1997 – Konstantin Pätsi medal
• 1998 – Valgetähe V klassi teenetemärk
• 2000 – Eerik Kumari looduskaitsepreemia
• 2004 – I liigi Põhjatähe matkateenete märk
• 2005 – aasta vabatahtlik
• 2007 – Eesti Muinsuskaitse Seltsi juubelimedal

Isiklikku

Oli abielus Taimi Tulvaga.

Kirjandus

• "Ranniku, teejuht looduskaitses ja rännurajal". Intervjueeris Toomas Jüriado. Eesti Loodus, 2008/1
• "Looduskaitsja Veljo Ranniku sünnist möödus 80 aastat". Keskkonnaministeeriumi koduleht, 27. juuni 2014
• Taimi Tulva (koostaja). "Veljo Ranniku – Eesti looduskaitse legend". Tallinn 2014

Välislingid

• Eesti kommunismiohvrid 1940–1991
• Haud Tallinna Metsakalmistul