Linnaplaneerimine

Linnakujundus ehk linnaplaneerimine on eriala, mis tegeleb linnade loomise ja ümberkujundamisega, et need oleksid nii praegustele kui ka tulevastele põlvedele loogilise ülesehitusega, roheluses, tõhusad ja nauditavad.[1] Linnaehituslik kujundus toetub oma töös disaini, poliitika, analüüside ja uuringute tulemusi hõlmavatele järeldustele.[2] Hea kujundus aitab linnaelanikel leida tasakaalu uute arenduste ja teenuste vahel ning juhib tähelepanu keskkonnakaitsele ja innovaatilistele muudatustele.[1]

AjaluguRedigeeri

Linnakujundus eraldi erialana kujunes välja 20. sajandi esimestel aastakümnetel, sest kiiresti kasvavate tööstuslinnade sanitaarsed, sotsiaalsed ja ökoloogilised probleemid vajasid lahendamist.[3] Esimest korda kirjeldas aedlinna kontseptsiooni Ebenezer Howard aastal 1902 raamatus "Garden cities of to-morrow". Howardi kontseptsioon sisaldas madalaid maju käänulistel tänavatel, kaubanduse eraldamist elukohtadest ja rohket rohelisusest rikastatud avatud ala. Howardi eluajal ehitati kaks linna, Letchworth ja Welwyn aedlinn, tema enda kontseptsioonile vastavalt .[1]

1909. aastal võeti Suurbritannias vastu esimene linnaplaaneerimise seadus ja USA-s sai alguse esimene riiklik linnaplaneerimise konverents.[1]

1909. aastal alustas Suurbritannias Liverpooli ülikoolis ning 1924. aastal Harvardi ülikoolis esimene akadeemiline linnakujunduse eriala/programm.[1]

Kolm linnaplaneerimise suundumustRedigeeri

InnovatsioonipiirkondRedigeeri

innovatsioonipiirkonnad on osa linnade taaselustamise strateegiast, kus juhuslikud kokkupõrked ja spontaansed vestlused loovad hea keskkonna töö- ja sotsiaalsuhete arendamiseks.[4]

Innovatsioonipiirkonda iseloomustavad kaks või enam "ankur" asukohta. Nendeks võivad olla ülikoolid, haiglad, uurimiskeskused, kontorid, söögikohad või avatud rohealad, mis kõik toovad kokku palju inimesi.[4]

Innovatsioonipiirkaondade põhimõte sai alguse 2000. aastate alguses Barcelonas.[4]

Sinised tsoonidRedigeeri

Sinise tsooni mõte on edendada tervislikku eluviisi ja pikaealisust erinevate disainitavade kaudu. Esimene üle linna sinise tsooni mõte sai teoks Fort Worthi linnas Ameerika Ühendriikides Texase osariigis.[4]

ÖkopiirkonnadRedigeeri

Ökopiirkond ühendab säästva arengu põhimõtteid linnaplaanerimisega, et vähendada arenduse ökoloogilist jalajälge.[4] Ökopiirkonna põhimõte hõlmab suure osa linnast ja toetab jalakäijaid, jalgrattureid ning ühistranspordi kasutajaid. See toetab vee säästmist, alternatiivse energia kasutamist, julgustab inimesi kõndima ning vältima ohtlike materjalide kasutamist.[4]

LinnakujundajadRedigeeri

Üks Euroopa kuulsamaid linnakujundajaid on Šveitsist pärit Le Corbusier (Charles-Édouard Jeanneret). Tema funktsionalistlikus stiilis modernsed tööd on tugeva vormikeelega ja väljendusrikkad. Ta oli esimene arhitekt, kes uuris viimistlemata betooni kasutust ja kasutas seda palju oma töödes. 2016. aastal kanti Le Corbusieri 17 tööd ka UNESCO Maailmapärandite nimistusse.[5]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Susan S. Fainstein (25. jaanuar 2016). "Urban planning". Britannica. Vaadatud 11.05.2022.
  2. About urban planning (5. detsember 2020). "What is Urban Planning". McGill.CA. Vaadatud 11.05.2022.
  3. About urban planning (5. detsember 2020). "What is Urban Planning". McGill.CA. Vaadatud 11.05.2022.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Pobiner, Joe (18. veebruar 2020). "3 urban planning trends that are changing how our cities will look in the future". bdcnetwork.com. Vaadatud 11.05.2022.
  5. Françoise Choay (23. detsember 2021). "Le Corbusier". Britannica. Vaadatud 12.05.2022.