Vastseliina naise rahvarõivad
Vastseliina rahvarõivad kuuluvad Lõuna-Eesti rõivaste rühma. Vastseliina naise rõivakomplekti kuulub seelik ehk undruk, särk ehk hame, tanu, põll, kampsun ehk pihtsärk, pikk-kuub ehk suursärk, kasukas, sukad ja vöö.
Seelik muuda
Vanimad seelikud, mida Vastseliina piirkonnas kanti, on vaipseelikud. Need olid ümber keha mässitavad linased(pallapool) või villased (kõrik) riidelaiud, mis kinnitati vööga. Nende alumine äär oli kaunistatud värvilise paelaga. Vaipseelikuid kanti veel 19. sajandi lõpul. Undrukute tulekuga jäid need koduseks kasutuseks, kirikusse minnes pandi neile undruk peale. Pallapooli kanti edaspidi ka suviti.[1]
19. sajandi algul võeti omaks ka kokkuõmmeldud seelikud ehk undrukud. Vanimad seelikud olid ühevärvilised. Tasapisi kodunesid ka pikitriibulised seelikud ning 1870. aasta paiku hakati kuduma ka ruudulist kangast. Seelikud olid mõõduka pikkusega, umbes kandja pahkluuni. Need olid volditud, voldid olid umbes 3-4 cm sügavad. Õmblus oli vasakul või paremal küljel, sõltuvalt sellest, kas kandja oli parema- või vasakukäeline. Ülalt jäeti õmblusest umbes 20 cm lahti kinniselõhikuks, mille kaudu pääses ligi lahttaskule. Seelikut kaitses määrdumise eest allääre pahupoolele õmmeldud linane toot. Kui see määrdus, harutati see seeliku küljest lahti ja pesti ära.[1][2]
Särk muuda
Särk oli suviti sageli peamine kehakate. Muul ajal kanti seda seeliku all. See oli valmistatud valgest linasest kangast. Vastseliinas koosnes särk kolmest erinevast kangast: varrukad valmistati hästi peenest käiseriidest, piht tehti keskmise jämedusega linasest ja seeliku alla jääv osa jämedast takusest riidest. Särkide kaelaauk oli T-kujuline. Kuni 19. sajandi keskpaigani püsis Vastseliinas püstkrae. Särgi varrukad ja krae olid tihedalt kurrutatud. Õlgadele õmmeldi punase sissekootud kirjaga õlalapid ehk olalati, samuti olid punaselt kirjatud varrukapärad. Pidulik särk oli krae juurest kokku seotud punase lindiga.[1]
Põll muuda
Põll oli abielunaise kohustuslik riideese. Selle sai pruut pulma ajal põlletamisel, hiljem ei tohtunud ta enam ilma põlleta olla.
Põlled olid olemuselt lihtsa lõike ja välimusega. Need olid valmistatud linasest kangast ja olid kas valged või pikitriibulised siniste ja/või punaste triipudega.[2] Vanemal ajal kanti koos ühevärvilistega seelikutega puusapõllesid.[2] Hilisemal ajal kanti etteseotavaid põllesid. Need olid kaunistatud punasest maagelõngast koekirjaga. Põlle allserva võisid kaunistada narmad.[1]
Kirivöö muuda
Kirivööd kanti seeliku ja suvel särgi peal. Vöö oli tüüpiliselt 3-4 cm laiune, kuid on valmistatud ka laiemaid. Vöö oli nii pikk, et see ulatus kandjale vähemalt kolm korda ümber piha. Otstes olid pikad lahtised narmad. Vöö seoti 3-4 korda ümber keha alt ülespoole liikudes, iga vöökorra alt jäeti eelmisest korrast 1-2 cm paistma.[1]
Jalakatted muuda
Jalanõud muuda
Vastseliinas käidi suvel paljajalu, soistel aladel kanti puukoorest viiske. Pastlad olid pidulikud jalanõud, ummiskingi kanti harva.[1]
Sukad muuda
Suviti kaeti sääred valgete raskude või linaste sukkadega. Talvel kanti villaseid sukki. Rasud ja linased sukad olid valged, villased sukad valged, hallid või mustad. 20. sajandi algul kanti triibulisi sukki. Rasude kinnitamiseks oli nende ülemisse äärde kinnitatud palmik, mis seoti ümber sääre. Sukad kinnitati säärepaeltega.[2]
Ülerõivad muuda
Kampsun muuda
Kampsunit ehk pihtsärki kanti 19. sajandi keskel kergema ülerõivana. Kampsun võis olla villane või linane. Villased kampsunid olid enamasti potisinised. Suvised linased kampsunid olid triibulised. Kampsun ulatas pihani ning seda kaunistas allääres volditud riideriba. Eest oli see suletav haakidega.[1][2]
Pikk-kuub muuda
Pikk-kuub ehk suursärk oli Vastseliinas põhiline ülerõivas. Kuni 19. sajandi keskpaigani oli see ühtlasi kõige pidulikum rõivas. Seda kanti aasta läbi, ka kõige palavamatel suvepäevadel. Talvel pandi pikk-kuub kasuka peale. 19. sajandi keskel ja sealt edasi kanti Vastseliinas pikk-kuubi, mis olid vanemate lihtsama lõikega ja uuemate händadega pikk-kuubede vahevorm. Need olid taljesse võetud, aga voldid ei olnud tihedateks kimpudeks ehk händadeks pressitud. Kohalikud kutsusid neid "puusadega" pikk-kuubedeks.[1]
Pikk-kuued olid täisvillasest pruunist, varem mustast või hallist riidest. Need olid kaunistatud punase või lillaka kaaruspaelaga. Vastseliina eripäraks oli varrukaotstes pruun sametkant. Pikkuselt ulatusid need poolde säärde, seelik jäi alt paistma.[1][2]
Kasukas muuda
Kasukas oli lambanahkne riideese, mida kanti külmema ilmaga pikk-kuue all. See sarnanes lõikelt pikk-kuuele ja oli samamoodi avatud rinnaesisega. Kaunistusena kasutati värvilisi naharibasid, mis õmmeldi hõlmaservadele ja seljale. Need täitsid nii kaunistuse rolli kui katsid õmblusi. Lisaks õmmeldi sageli hõlmadele, varrukasuudesse, kaelusele ja mujale puhud, s.t. karusnahksed ääred, mis jäeti kasukaserva alt välja paistma. [3]
Ülevisked muuda
Vanemal ajal kanti Vastseliinas üleviskena lambamusta villast sõba ehk kõrikut. 19. sajandi teisel poolel võeti omaks suurrätt ja sõba kandmine hääbus. Suurrätt oli ruuduline villane õlakate, mida kanti kolmnurgaks voldituna õlgadel. [2]
Peakatted muuda
Tüdrukud käisid Vastseliinas lahtiste juustega, abielunaisele ja lapsega tüdrukule oli peakate kohustuslik.[2]
Vanemal ajal oli Vastseliinas naiste peakatteks linik. Linik seoti kukla taha kinni, nii et linik oli võimalikult vastu pead. Selle peale oli seotud heleroosa siidpael, mille otsad jäeti rippuma.[2]
19. sajandi keskpaiku kodunes Vastseliinas tanu. See oli linasest, villasest või tüllriidest valmistatud madal valge peakate. Igapäevased tanud olid linased, pidupäevatanud võimalusel puuvillased või tüllriidest. Tanu äär oli kaunistatud maagelõngast sissekootud kirjadega. Pidulikul tanul olid kuklasse kinnitatud punased siidpaelad. Välja minnes pandi tanu peale rätt, mis seoti lõua all sõlme.[1]
19. sajandi lõpus hakati rohkem kandma lõua alla köidetud pearätti.[1] Talviti kanti karusnahkse äärega punasest kalevist mütsi.[1]
Ehted muuda
Helmekee muuda
Naisel ja ka tüdrukul oli alati kaelas helmekee. Klaasist või kivist helmeste vahel võis leida ka rahasid või pronksist ristikese. Helmekeed täiendasid eelkõige pidurõivaid, aga ei puudunud ka igapäevariietusest. Pikemad helmekeed kaunistasid rinda, lühemad kurguhelmed jäeti särgiavast välja piiluma.[1]
Sõlg muuda
Sõlgedel oli peale kaunistamise ka praktiline väärtus. Väiksemaid vitssõlgi või preese kasutati särgi kaeluse kinnitamiseks. Pidulikel puhkudel pandi rinda kuhiksõlg, mis jäeti pikk-kuue ja kampsuni vahelt paistma. Vastseliina kuhiksõled olid küllaltki suured ja kõrged. Võrumaal seoti kurgu alla punane pael, mille otsad jäid sõlele rippuma.[1]
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 Ester Pomerants, Ellen Järv. "Rahvarõivaste valmistamise juhend: Vastseliina naine", Tartu: Bookmill, 2018.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 rahvaroivad.ee.
- ↑ Piiri, Reet (2007). Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu: OÜ Vali Press. ISBN 978-9949-417-23-0.