Pikk-kuub (põhjaeesti murdes kuub, Saaremaal ja Pärnumaal vammus, Hiiumaal jäku, lõunaeesti murdes ka särk) oli paksust villasest riidest meeste ja naiste ülerõivas, mis ulatus poole sääreni[1].

Kandmine muuda

Pikk-kuub oli tuntud Baltimaades, Soomes, Rootsis jm. Eestis hakati seda kandma hiljemalt 17. sajandil, mil ta asendas hõlmadeta umbkuube. Pikk-kuube kanti aasta ringi, kusjuures see oli kõige pidulikum kehakate. Talvel pandi pikk-kuub kasuka peale. Linast (suvist) käimisrõivast kanti kasuka all[2].

Kirjeldus muuda

19. sajandi keskpaigani olid meeste ja naiste kuued ühesuguse lõikega, erinevus oli kaunistustes. Naiste kuubedel oli avaram rinnalõige, et jätta nähtavale ehted. Nende kuubede hõlmad kinnitati keskkohalt haakidega, mehed kandsid pikk-kuuel vööd. Enamasti kanti piha ümber hoidvaid, vööst allapoole laienevaid rõivaid, Lõuna-Eestis olid kuued nn. puusadega, s.o. siilud langesid külgedelt volti. Mandril kantavatele pikk-kubedele oli iseloomulik jagamatu seljaosa, saartel ühendati kuued pikiõmblusega kahest tükist[2].

Vanemad pikk-kuued olid lambamustad või hallid, harva valged. 19. sajandil levisid maa põhjaosas potisinised, mulgi alal mustaks värvitud (kahjatud) kuued. Saartel, Võrumaal ja Setumaal püsisid valged või helehallid kuued. Pikk-kuubede kaunistuseks olid punased või sinised kaarused, nöörid või riide lapid, mis õmmeldi hõlmadele, varrukatele, kraele jm. Kesk-Eestis kaunistas meeste kuue ühte hõlmaäärt tina- või vasknööpide rida, vastashõlmal aga olid värvilised iluaasad[1].

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (2. trükk). 2000. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 206
  2. 2,0 2,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 141

Välislingid muuda