Valge laev oli 1860. aasta paiku Tallinna lähistel Juhan Leinbergi ehk Prohvet Maltsveti ümber kogunenud sekti uskumustes laev, mis pidi tulema ja viima usklikud paremale maale. Soterioloogilise legendi taustaks olid eestlaste seas 19. sajandi vältel levinud väljarändamine ning sellega seotud uskumused "tsaari antavast" maast Venemaal, peamiselt Siberis, kuid ka Kaukaasias, Krimmis jms.

Riho Saardi järgi mainivad varasemad allikad maltsvetlaste uskumist ime läbi Jeruusalemma jõudmisest või pilve ootamisest, mis neid ära viiks. Ning valge laeva ootamise jutt on tekkinud hiljem kuulujuttude segunemisel. Maltsvetlaste valge laeva ootamise jutt hakkas ajakirjanduses levima 1861. aasta juunist ning selle kinnistas Eduard Vilde oma romaaniga "Prohvet Maltsvet".[1]

Valge laev eesti kultuuris

muuda

Maltsvetlastest saati on valge laev muutunud eesti kultuuris tugevaks kujundiks, tähistades oodatavat ja loodetavat pääsemist, mis võib ka tulemata jääda. Ajaloolisi paralleele on nähtud nii Teise maailmasõja aegse massilise põgenemisega üle Läänemere (peamiselt Rootsi) kui ka Nõukogude aja alguses katkenud sidemete taastamise järel esimesena Eesti ja Soome vahet kurseerinud reisilaevaga Georg Ots.

Valge laeva ainetel on sündinud rida lavateoseid:

Kirjandus

muuda

1988. aastal ilmus Osvald Toominga raamat "Musta Mandri kasupoeg. Rahva sõda ehk Valge laev". Kriitik Aivar Kull kirjutas 1998. aastal Hellar Grabbi raamatu "Vabal häälel" arvustuse "Meie kriitika valge laev". Eestis elanud rootslase, Teise maailmasõja aastail eestirootslaste evakueerimist korraldanud Carl Mothanderi mälestusteraamat "Rootsi kuninga valge laev", mis ilmus eesti keeles 2011. aastal Anu Saluääre tõlkes.

Teater ja film

muuda

Muusika

muuda

Viited

muuda
  1. Riho Saard. "Vilde kui maltsvetluse konstrueerija". Keel ja Kirjandus 2015 nr 3