Ümberasumisliikumine
Ümberasumisliikumine (ka väljarändamisliikumine) oli 19. ja 20. sajandil Venemaa keisririigis talurahva uutele, vabadele maadele minek; ühtlasi osa keisririigi koloniseerimispoliitikast[1].
Balti kubermangudest tehti esimesi katseid ümber asuda 1830. ja 1840. aastatel, samuti 1860. aastate algul[1]. Et nendele katsetele olid kohalikud võimud vastu, siis asus ümber vähe inimesi[1]. Eesti alalt lahkusid esimesed loaga ümberasujad 1855 Väimelast Saraatovi kubermangu[1]. Ümberasumine muutus laialdasemaks pärast 1863. aasta uut passiseadust[1]. 1863. aasta passiseaduse kohaselt said vähemalt 21- aastased talupojad, kes olid kõik oma seaduslikud kohustused täitnud ja kindlustanud oma lähisugulaste ülalpidamise, õiguse taotleda 3 kuuks kuni 3 aastaks endale passi, millega võis elama asuda ükskõik millisesse Venemaa keisririigi linna või paika.
1897. aasta andmete järgi elas Eesti alalt ümberasunud eestlasi Venemaa eri paigus umbes 110 000[1].