Vaenukõne

Vaenukõne ehk vihakõne ehk vaenu õhutamine (inglise keeles hate speech) on isiku või isikute grupi vastu suunatud halvustamine või vihkamine ühiskonnagruppi kuuluvuse alusel.

SIM-kaart Poolas vaenukõnevastase kampaania loosungiga "Sõnadel on jõud, kasutage neid targalt"

Eesti karistusseadustikus on "vaenu õhutamine" koosseisuna määratletud paragrahvis 151.

Vaenukõnet võidakse mõista ka kui vihast kõnet ehk ärritudes väljaöeldut, mis on aga midagi muud. Selles osas annab asja sisu paremini edasi vaenukõne nimetus, sest silmas peetakse just tahtlikku vaenu õhutamist mingi ühiskonnagrupi suhtes.

Määratlus

Ühtne vaenukõne määratlus puudub. Ühe enam levinud definitsiooni järgi on vaenukõne avalik suuline või kirjalik arvamusavaldus, millega isikute gruppi ähvardatakse, solvatakse või alandatakse tulenevalt nende rassist, nahavärvist, rahvuslikust või etnilisest päritolust, usust, puudest või seksuaalsest sättumusest. Vaenukõne võib olla suunatud ka üksikisiku vastu. Vaenukõne ei lähtu indiviidi isikuomadustest, vaid kuulumisest teatud gruppi.

Kriminaalõiguse professori Jaan Sootaki meelest on võimalik vihakõne ja vaenukõne mõistet eristada, sest tema käsitluses on vihakõne vaid "vihkamise üks konkretiseeritud avaldumisvorm, mitte vihkamise kogusisu". Kui vihakõnet karistusseadustiku raamides määratleda, on eelistatum rääkida pigem vaenust, mis kujutab enesest püsivamat laadi hoiakut, mis on seostatav muude karistusseadustikus esinevate kuriteokoosseisudega.

Kriminaliseerimine

Rahvusliku või rassilise vaenu õhutamine on Eestis kriminaliseeritud 1961. aastast.

Kui Eesti NSV kriminaalkoodeksis oli vaenu õhutamise keeld seotud agitatsiooni ja propagandaga, siis 1992. aastal eemaldati need terminid koosseisust ning lisati vaenu õhutamise liikide hulka usuline vaen, hiljem täpsustus nimekiri veel poliitilisel, ühiskondlikul ja varalisel alusel diskrimineerimisele või vägivallale üles kutsumisega.

Aastatel 2004 ja 2006 tehtud muudatustega kitsendati vaenu õhutamise koosseisu ning muudeti see väärteona karistatavaks üksnes juhul, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale. Nende muudatuse tulemusel sai vaenu õhutamine kriminaalkorras karistatavaks ainult siis, kui sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg või see on toime pandud isiku poolt, keda on varem vaenu õhutamise eest karistatud.

Euroopa Liidu õiguses käsitleb grupikuuluvusel põhinevale vihkamisele kihutamist Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus 2008/913/JSK. Raamotsusest tulenevalt on liidu liikmesriikidel kohustus muuta vaenule kihutamine karistatavaks. Samuti tegi vihakõne kriminaliseerimise ettepaneku 2008 Euroopa Nõukogu ministrite komitee.

Vihakõne kriminaliseerimist on õigustatud muu hulgas sellega, et inimene ei ole "süüdi" mingisse rassi või rahvusse kuulumises või muude tunnuste, näiteks seksuaalse sättumuse või puude olemasolus. Grupi diskrimineerival alusel vihkamine, ähvardamine, solvamine ja alandamine võib samuti olla suuremõõtmeliste vastasseisude, konfliktide ja vägivalla põhjuseks.

Kuigi Eesti karistusseadustiku vaenu õhutamise paragrahvi karistused ei vasta Euroopa Liidu nõudmistele, siiski pole suudetud seaduse muutmises kokku leppida. Juba 2005 aasta püüti kitsendusest loobuda, 2012-2013 käis justiitsministeeriumis koos huvirühmade ümarlaud, millega muudatusi arutati. Euroopa Komisjon andis 2020. aastal teada rikkumismenetluse alustamisest seoses vihakõne ja ksenofoobia vastase raamotsuse ülevõtmisega ja 2021-2022 on kogunesid justiitsministeeriumis ametnike ja õigusekspertide ümarlauad, kuid 2022. aasta lõpuks pole probleemile lahendust leitud.

Vihakõne ja vihane kõne

Iga viha väljendav kõne ei ole vihakõne ehk vaenu õhutamine. Vihakõnest eristatakse vihast kõnet, mis on suunatud üksikisiku isikuomaduste või tegude vastu. Vihasel kõnel puuduvad seejuures diskrimineerivad argumendid ja negatiivsed viited grupikuuluvusele. Ründav, häiriv, isegi šokeeriv ja solvav arvamusavaldus isiku vastu võib teatud kontekstis olla õigustatud. Euroopa sotsiaalses ruumis on vihane eneseväljendus Euroopa inimõiguste kohtu lahendite põhjal juba aastakümneid normiks. Ka Eestis on vihase kõne mittekriminaalse õigusliku tähendusega. Sellegipoolest, kui keegi tunneb ennast vihase kõne tõttu riivatuna, võib ta tsiviilmenetluse korras au ja hea nime, väärikuse ning reputatsiooni riive poolt tekitatud moraalse kahju üle vaielda ja kohus võib riivatud poolele välja mõista hüvitise.

Nii ühiskonnas kui ka õiguses on vihakõne ja vihase kõne mõisted tihti selgete piirideta ja kasutusel läbisegi. Ka rahvusvahelistest õigustekstidest ei leia üldtunnustatud definitsioone ning asjakohastes akadeemilistes ning populaarsetes tekstides valitseb arvamuste paljus.

Nii vihakõne kui ka vihane kõne on puutumuses arvamusvabaduse ja sõnavabadusega. Tihti on keeruline teha vahet, millal algab vihakõne ja lõpeb vihane kõne ning kas juhtum jääb arvamusvabadusega kaitstud piiridesse või ületab selle. Iga juhtum on alati kontekstuaalne ja hindamine peab olema üksikjuhtumipõhine. Vihakõne või vihase kõne piiritlemine ei saa olla formaalne, see peab alati olema kaalumise ja hindamise küsimus. Ühes kontekstis võib tegu olla vihakõnega, teises vihase kõnega või kõnega, mis on lihtsalt labane ja hea maitse või kommete piire ületav.

Kui vihakõne või vihase kõne piiritlemisel põrkuvad kaks või enam väärtust, siis üldreeglina kaitstakse eelkõige sõnavabadust. Ilma sõna- ja arvamusvabaduseta ei ole võimalik õigesti hinnata ka muid riivatud õigusi, vabadusi ja kohustusi.

Vaata ka

• Allporti skaala

Välislingid

• Maire Raadik: Mis me teeme vihakõnega?. Õpetajate Leht, 30. september 2015.
• TERAV KÜSIMUS | Kas halva sõna eest peaks vangi saatma? EPL.Delfi 29.10.2020
• Mis on vaenukõne? inimoigustegiid.ee
• Lea Danilson-Järg. Kriminaalkaristus piibli pilkajatele või tsiteerijatele? PM 5. aprill 2023