Uuslinna mereväelinnak

Uuslinn on keiser Paul I käsul 1796. aastal Tallinnas Lasnamäe nõlvale rajama hakatud Vene mereväe kasarmulinnak (saksa keeles Neustadt; vene keeles Нейштадт või Новогородок, kõik otsetõlkes 'uuslinn(ak)').

Linnak asub Lasnamäe linnaosas praegustes Sikupilli, Uuslinna ja Kurepõllu asumis ning Kesklinna linnaosas Juhkentali ja Kadrioru asumis.

Tallinna põhja tuletorn ja Uuslinna mereväelinnak, 1876. aasta Tallinna linna kaardil

Ajalugu

Linnaku esimene plaan on teada 1797. aastast. Teadaolevalt esimene plaan, kus on ka osa hoonete vaateid (või nende kavandatud vaateid), on pärit arvatavasti 1805. aastast.

Linnaku mahutavus

Poolkaarekujulisse linnakusse rajati kaheksa suurt kasarmut ja umbes 30 väiksemat hoonet (väiksemad kasarmud, allohvitseride elamud, köögid, sööklad, pesukojad, saunad, tallid, peavahihoone jms).

Uuslinna mereväelinnak, 1880/1882. aasta Tallinna linna kaardil

Linnaku mahutavust on Heino Gustavson väljendanud nii: "Plaanijärgselt võis linnak mahutada kuni 10 000 meest!", mis on üldiselt läinud ka käibesse.

Võrreldes aga 1826. aastal 10 000 mehele projekteeritud Kadrioru kasarmulinnakut Uuslinna omaga, tundub Uuslinna linnak siiski väiksem olevat olnud, nii et 1965. aastal trükitud mahutavus 6000 meest on siiski oluliselt täpsem hinnang.

Linnaku veevarustus

Linnaku veevarustuseks rajati Juhkentali mäele Peetri kanali harule pumbamaja. Linnaku edelanurgas harundati Peetri kanalist uus haru, millele rajati survebassein. Sellest basseinist harundusid puhtaveekanal ja reoveekanal.

Kanalid kaardusid ümber linnaku (puhtaveekanal kaare siseküljel loodes, reoveekanal kaare välisküljel kagus. Puhtaveekanal jooksis klindist alla praeguse Kadrioru Kirdetiigi veesüsteemi, reoveekanal jooksis klindist alla Hundikuristiku lähedal ja suubus Kohaojasse.

Linnaku vaateid

Johannes Hau 1810. aastal maalitud vaate (Kalamajast üle Tallinna lahe) järgi oli linnak Kadrimäel küll terviklik, kuid sellelt kaugvaatelt pole aru saada, milline on seal peavahi hoone.

Carl Buddeuse 1835. aastal valminud segatehnikas teoselt on näha, et juba sel ajal olid mõned Uuslinna hooned (arvatavasti on pildil kujutatud kööki nr 2 ning ohvitseride kasarmut nr 4) juba lagunenud.

Linnaku hilisem lugu

Väide, et Uuslinna mereväelinnakus 1842. aastal tegutsenud Mayeri malmivalukoda hõlmas ka peavahihoone, ei saa olla õige, sest siis oli see hoone veel vahtkonnahoone.

1845. aastal andis keiser Nikolai I välja käsu Uuslinna kasutusest loobutud ehitiste järkjärguliseks lammutamiseks. Osa lammutatud ehitiste paasi põletati lubjaks 1840. aastate algul rajatud Hundikuristiku lubjatööstuses.

1852. aasta kapitaalse ümberehituse käigus rajati peavahihoonesse Läänemere Tuletornide Valitsuse töökojad ja alama astme teenistujate eluruumid, sest see paiknes 1806. aastal Kadrimäele rajatud tulejaama läheduses. Arvatavasti oli see sellal juba Uuslinna ainuke hoone, mida tasus remontida ja jäi seetõttu ka edaspidi püsima.

Umbes 1880. aastal on seda hoonet nimetatud kroonu sepikojaks (saksa keeles Krons Schmiede). Sellele oli juba tekkinud kõrvalhoone, milles olid hobusetallid (sellest on säilinud ainult loodesein).

Linnaku lähiaeg

Alates 1919. aastast tegutses hoonetes ka ilmajaam (oli hiljem Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna meteoroloogia observatooriumi Tallinna abijaam). Uue otstarbe tõttu tehti siin ka mitu ümber- ja juurdeehitist, suuremad neist olid tuuleturbiini torni ehitamine peahoone edelaküljele ning selle hoone katuse ümberehitus ja tuulemõõteseadmete torni ehitamine katuse kirdeossa.

Veel 1928. aastal on Lauluväljaku lähedal näha mereväelinnaku hoonete varemeid ja veekanalite klindist allajooksud. 1929. aastal rajati töökojahoonetest kagusse Lasnamäe raadiojaama hooned.

Töökoja ja ilmajaama ajajärk lõppes töökojahoonete süütamise ja raadiojaamahoonete õhkimisega Tallinnast taganevate Nõukogude vägede poolt 26. augustil 1941. Hoonete varemetest on teada üks septembris 1941 tehtud foto. Pärast mahapõletamist on töökojahooneid hiljem (tõenäoliselt mitugi korda) olulisel määral ümber ehitatud, raadiojaama varemed on üldiselt lammutatud (säilinud on ainult üks antennimasti ankrukivi).

Juba 1946. aastal on endisi töökojahooneid kujutatud mittevaremetena. Ühel 1957. aasta plaanil on näha ka peavahihoonet ja kõrvalhoonet ümbritsevate hoonete järkjärguline tekkimine (neist edelas paiknevas hoones Valge 4 on praegu Veeteede Ameti peahoone).

Olulisel määral lõhkus Uuslinna mereväelinnakut 1970. aastatel rajama hakatud Oktoobri tee ehk Lasnamäe kanali süvend. Linnaku edelaosa on seetõttu hävinenud.

1988. aastal kavandati peavahihoonest lõunasse Linnakutsekool nr 21 (Dvigateli kutsekooli) ujula, puuetega laste internaatkool ja invaspordikompleks. Selle plaani teostumisel oleks olulisel määral lammutatud lähiümbruse lõunapoolseid 20. sajandi keskel rajatud hooneid, kuid peavahihoone oleks jäänud veel alles.

Linnakus oli Nõukogude-hilisaegse Läänemere laevastiku tehnilise propagandavahendite osakonna Tallinna filiaali filmibaas.

Peavahihoone oli Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee otsusega nr 222 alates 2. novembrist 1990 kohaliku tähtsusega kultuurimälestis ja on alates 4. novembrist 1999 Eesti Vabariigi kultuurimälestis nr 8492.

Tuletornide töökoja kõrvalhoone (peavahihoonest kagus olev kõrvalhoone) pole mälestis. See on säilinud osaliselt – hilisem tiib vastu peavahihoonet on restaureeritud ja rekonstrueeritud büroohooneks (arhitekt Aleksandr Zverev), algne tiib lammutati suures osas 2019. aastal ja säilinud on ainult loodesein vastu peavahihoonet.

Uuslinna mõlema veekanali kirdepoolsete (allavoolu) otste klindist allajooksud on säilinud, kuid on risustunud ja võsastunud.

Kirjandus

• Heino Gustavson. "Tallinna vanemad merekindlused". Olion. Tallinn 1994. Lk 26–28
• Robert Treufeldt. "Uuslinna peavahihoone restaureerimine ja korterelamuks rekonstrueerimine. Muinsuskaitse eritingimused". Tallinn 2018. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakonna arhiiv

Välislingid

• Kultuurimälestis nr 8492, "Nn. Uuslinna ("Novoi Gorodok") staabihoone, 18. saj. lõpp"