Turaida lahing
Turaida lahing oli Turaida muinaslinnust piiranud paganlike saarlaste, ridalaste ehk läänemaalaste ja revalaste ning kristlastest linnuse kaitsjate ja neile Riiast saabunud abiväe vahel toimunud lahing 1211. aastal, mida on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas. Kristlaste väe moodustasid Riia piiskopi värvatud ristisõdijad, Mõõgavendade ordu, linnuses olnud piiskopi ammukütid ja liivlased. Kokkupõrge lõppes eestlaste lüüasaamise ja põgenemisega oma hobuseid, laevu ja muud vara maha jättes.
| Turaida lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Liivimaa ristisõjast ja Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest | |||
.JPG) Turaida piiskopilinnus, tõenäoliselt ka Turaida muinaslinnuse asupaik. | |||
| Toimumisaeg | 1211 | ||
| Toimumiskoht | Turaida, tänapäeva Läti | ||
| Tulemus | Eestlaste kaotus ja põgenemine | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Eellugu
muuda1210.–1211. aasta vahetuse paiku olid Riiast lähtunud ristisõdijad koos ristitud liivlaste, latgalite ja Pihkva venelaste abiväega teinud esimese sõjaretke Läänemaale Soontaganasse.[3] Sellele järgnes mitu läänemaalaste rüüsteretke Riia piiskopkonnale kuuluvatele liivlaste aladele Metsapoolesse ja Lēdurgasse ning saarlaste rüüsteretk Krimuldasse.[4] 1211. aasta suvel kogunes arvatavasti saarlaste initsiatiivil Saaremaalt, Läänemaalt ja Revalast kokku suur sõjavägi, mille suurus võis olla 3000–4000 meest. Kroonika sõnul oli seal vanemaid ka "kogu Eestimaalt", kuid seda võib tõlgendada pigem kujundliku liialdusena, välistamata samas mõnede mujalt tulnud salkade liitumist. Üks osa väest liikus ratsa ja jalgsi Metsapoole kaudu Kaupo Turaida linnuseni, teine osa saabus samasse kohta tulles laevadega mööda Koivat.[1][5]
Piiramine ja lahing
muudaLinnus piirati ümber nii, et ratsavägi seadis end selle ette laagrisse ja ülejäänud jäid taha jõe äärde oma laevade juurde. Kroonka mainib ka ratsaväelaagrit ümbritsenud "tara", mis võis olla kas varasemast seal olnud või piirajate püstitatud kaitserajatis.[6] Peeti kerge lahing linnusest väljunud Riia piiskopi ammuküttidega, kes põhjustasid puuduliku kaitsevarustusega eestlastele teatavaid kaotusi. Seejärel läks osa väest ümbruskonda rüüstama, süüdates külasid ja kirikuid, tappes ja vangistades kättesaadud liivlasi ning röövides kokku saaki. Seejärel hakati kaevama linnusemäge, kokku vedama puuvirnu linnuse süütamiseks ja teatati seesolijatele, et nad kavatsevad "magedac" ehk jäävad sinna senikauaks, kuni nad linnuse hävitavad või liivlased nõustuvad kaasa tulema Riiat ründama. Need aga ettepanekut vastu ei võtnud, vastates "maga magamas" ehk piirajad jäävadki sel juhul sinna igaveseks lebama. Kroonik on selle dialoogi edasiandmisel kasutanud eesti ja/või liivikeelseid väljendeid "magedac" ja "maga magamas", mis olid seotud magamise või jäämise mõistega. Vahepeal läkitasid nii ümberpiiratud liivlased kui jõe vastaskalda Sigulda ordulinnuse mõõgavennad saadikud Riiga seal viibivatelt piiskoppidelt abi paluma.[1][5] Turaida liivlaste asumine riialaste poolele on mõneti märkimisväärne, kuna tegemist oli üsna mässulise piirkonnaga, mis seni oli korduvalt otsinud võimalusi kellegagi liitudes nende vastu astuda ja kus juba järgmisel aastal toimus ülestõus Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu võimu alt vabanemiseks. Hiljutised saarlaste ja läänemaalaste rüüsteretked liivlaste aladele olid nende omavahelisi suhteid ilmselt niivõrd rikkunud, et koostöö ei tulnud enam kõne alla.[7]
Saades teada Turaida linnuse piiramisest paganlike eestlaste poolt, organiseerisid riialased kiiresti ristisõdijatest, ordumeestest ja liivlastest väe, mis öö läbi liikudes jõudis hommikuks linnuse lähedale. Siis korraldati vägi ümber nii, et jalamehed liikusid linnuse juurde üht ja ratsamehed teist teed pidi. Jõudes linnuse ja piirajate nägemisulatusse, hakkasid jalamehed trummi lüües, lauldes ja jumalat appi kutsudes läbi neid lahutanud oru kiiresti edasi minema, peatudes hetkeks Vikmeste oja teisel kaldal ja koondades oma jõud. Nähes abiväe saabumist otsustasid linnuse ees olevad piirajad neid rünnata, joostes kisa tehes nende poole ja heites "oma odasid nende peale nagu vihma". Abivägi tõrjus odasid kilpidega ja tungis seejärel vastastele mõõkadega kallale. Kuigi krooniku sõnade järgi paganate vägi võitles mehiselt, ajasid oma raudrüütatud hobustega peale tunginud rüütlid nad suuri kaotusi kandes põgenema. Linnusest välja tulnud ammukütid ja liivlased sulgesid aga tagasitee, tapsid suure osa neist ja vaid vähesed jõudsid oma väe teise osa juurde linnuse ja jõe vahelisele künkale (tõenäoliselt tänapäeval Jelgava mäena (Jelgavas kalns) tuntud koht). Lahingu käigus tapeti omade poolt ka mõned liivlased, kuna nad sarnanesid riietuse ja relvastuse poolest eestlastega. Jalamehed hakkasid seejärel eestlaste hobuseid röövima, samal ajal kui rüütlid ja ammukütid ründasid künkal olijaid, kuni need rahu palusid ja lubasid end ristida lasta. Lepiti kokku, et jäädakse ootama selle tarvis Riiast kohale kutsutud piiskoppe.[1][5][8]
Öösel asusid eestlased salaja laevadele, püüdes Koivat pidi merele põgeneda. Ammukütid jõudsid aga jõe allavoolu tõkestada ning kiiruga ehitati Lippe Bernhardi juhatusel ka kaitsetornidega sild (ilmselt oli seal juba enne sillataoline ehitis olemas), kust laevad noolte ja odadega vastu võeti. Lõksujäänud saarlaste, läänemaalaste ja revalaste vägi otsustas seejärel järgmisel ööl jalgsi põgeneda, jättes laevad ja muu vara maha, kuid ka neist olevat vaid osa koju jõudnud, sest paljud hukkusid teel nälja tõttu. Viimane on ilmselt siiski liialdatud väide. Kokku langes kroonika väitel 2000 paganat ning neilt võeti sõjasaagiks 2000 hobust ja 300 laeva, mis on arvatavasti samuti tugevad liialdused.[1][2][5][9]
Lahingu tähtsus
muudaTuraida lahing oli üks olulisemaid kristlike vägede võite paganate üle Liivi ristisõja algperioodil. Kroonika sõnastuse kohaselt langes seal Eestimaa pea tapetud Läänemaa ja teiste maakondade, eriti aga juhtivat rolli mänginud Saaremaa vanemate näol.[1][5] Hiljem, kuigi kroonikast ei ilmne selgelt kummagi poole osalus Turaida lahingus, tuletasid Beverini linnuses ugalaste ja sakalaste väe poolt sissepiiratud latgalid neile meelde Turaidas tapetud vanemaid.[10] Kroonika lõpuosas kristliku Jumala imepäraseid tegusid loetledes on veel kord mainitud ka Saaremaa ja Läänemaa vanemate langemist Turaida all.[11]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Vahtre, lk 81–85
- ↑ 2,0 2,1 Tarvel, lk 78
- ↑ HLK, XIV 10, lk 111–113
- ↑ HLK, XIV 10, 12, lk 113, 117
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 HLK, XV 3, lk 119–123
- ↑ Indriķa hronika, XV, kommentaar 14
- ↑ Vahtre, lk 58, 65, 67, 95–96
- ↑ Indriķa hronika, XV, kommentaar 13, 15, 17
- ↑ Indriķa hronika, XV, kommentaar 18
- ↑ HLK, lk 125
- ↑ HLK, lk 223
Kirjandus
muuda- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
- Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
- Tarvel, Enn, Piiskopi- ja orduaeg 1227-1572. Kogumikus Saaremaa. 2. Ajalugu, majandus, kultuur, Koolibri 2007, lk 77-142.
- Vahtre, Sulev. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn : Olion, 1990.