Tritthof (vene keeles Тритгоф) oli Eestimaa aadlisuguvõsa.

Tritthofi suguvõsa aadlivapp

Ajalugu muuda

Tritthofide suguvõsa päritolu on jäänud selgusetuks. Ühe allika kohaselt olid nad juba 1627. aastal Venemaa teenistuses ja kandsid perekonnanime Tõrtov.[1] Liin algab Gottfried von Tritthofiga (suri 1766), kes astus 1737. aastal Venemaa sõjaväeteenistusse, tõsteti 1750. aasta paiku aadliseisusse ja lõpetas oma karjääri kindralmajori auastmes (1764).[2] Tema vanem poeg Reinhold Johann von Tritthof (1746−1810) võeti esmalt 1785. aastal Eestimaa kubermangu aadliraamatusse ja seejärel 1800. aasta 8. märtsil (vkj) Eestimaa rüütelkonna matriklisse. Tema kahest pojast said alguse suguvõsa Kandle ja Põllküla liinid. Esimese neist rajas polkovnik Georg Gustav von Tritthof (1790−1851), kes omandas 1832. aastal Virumaal Kandle mõisa, mis jäi tema järeltulijate valdusse 1907. aastani. See haru kustus meesliinis 1908. aastal. Põllküla liini esiisaks oli rittmeister Hermann Johann Theodor von Tritthof (1794−1871), kes omandas 1827. aastal avalikul müügil Põllküla pandimõisa, mille ta 1836. aastal pärisomandiks sai. Mõis jäi suguvõsa majandada kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Selle liini ja suguvõsa viimane meessoost esindaja oli Ernst Ulrich von Tritthof (1869−1917), kes tapeti Haapsalus vene madruste poolt.

Suguvõsa liikmeid muuda

Tritthofi suguvõsa mõisavaldused muuda

  • Eestimaa:
    • Kandle (Kandel) (1832−1907), Põllküla (Pöllküll) (1827−1836 pandi-, 1836−1919 pärusvaldus), Ämari (Habbinem) (1896−1919)

Viited muuda

  1. Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980), lk 403.
  2. Erik Amburgeri andmebaas. Nr 79816 [1].

Kirjandus muuda

  • EAA, f. 1674, n. 2, s. 200 (Tritthof).
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 403.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 21-31 [2].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd I. Hamburg: 2011. Lk 367-375.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2004. Lk 23.

Välislingid muuda