Théodule Ribot

See artikkel räägib prantsuse psühholoogist; kunstniku kohta vaata artiklit Augustin-Théodule Ribot

---

Théodule-Armand Ribot (18. detsember 1839 Guingamp, Prantsusmaa – 9. detsember 1916 Pariis) oli bretooni psühholoog ja pedagoog, Prantsuse Akadeemia liige.

Elulugu

Ribot sündis Guingampi vallas Bretagne'is ning õppis Saint-Brieuci linna lütseumis, kus hiljem ka töötas. Kahe aasta pärast kolis Pariisi, kus lõpetas 1875. aastal École Normale Supérieure'i doktorikraadiga. Ribot' doktoritöö "Hérédité: étude psychologique" (kordustrükk 1882, 5. trükk 1889) on ta tähtsaim ja tuntuim raamat.

1885. aastal luges Ribot Sorbonne'is eksperimentaalpsühholoogiat ning 1888. aastal määrati ta võrdleva ja eksperimentaalpsühholoogia professoriks Collège de France'is, mis oli Prantsusmaal esimene selline ametikoht. Kaasaegsed tunnustasid tema didaktilisi ja organisaatorivõimeid.

Töö psühholoogias

Eksperimentaalset ja sünteetilist meetodit järgides analüüsis Ribot suurt hulka pärilikke iseärasusi. Erilist tähelepanu pööras ta inimese psühholoogia füüsilisele poolele, ignoreerides vaimseid või mittemateriaalseid tegureid. Töös "La Psychologie anglaise contemporaine: l'école expérimentale" (1870) avaldas ta poolehoidu sensatsionalistlikule koolkonnale. Sama suhtumine avaldus ka tema Herbert Spenceri teose "Psühholoogia printsiipidest" ("Principles of Psychology") tõlkes.

Ribot pooldas metodoloogiat, mis oleks ühtaegu objektiivne ja subjektiivne, lubades analüüsida sisekaemusest kogutud psühholoogilisi fakte. Uue meetodiga, mida ta nimetas patoloogiliseks, tõi Ribot psühholoogiasse psühhopatoloogilised huvid. See koosnes kahest faasist: psühhopatoloogiline vaatlus ja eksperimendid.

Ta pooldas seisukohta, et mäluhäirete (amneesia) kulg vastab põhimõttele "uuel vanale, keerukalt lihtsale, teadlikult automaatsele ja vähem korrastatult organiseeritumale" (esimene vastanditest kaob alati esimesena ja taastub viimasena). Seda printsiipi nimetatakse Ribot' gradiendiks. Ta oli ka üks esimesi, kes leidis, et inimese mälu koosneb eri süsteemidest. Hiljem liigitati need protseduraalseks (implitsiitseks) ja eksplitsiitseks, episoodiliseks ja semantiliseks mäluks ning afektiivseks vs ratsionaalseks mõtlemiseks. Ribot' ideid on edasi arendanud sellised kognitiivse neuroloogia uurijad nagu Endel Tulving ja Antonio Damasio.

Ribot' töid psühholoogia alal iseloomustasid esituse kergus, rikkalik valik rangelt kontrollitud meditsiinilisi fakte ja ettevaatlikud järeldused. Ta oli valdavalt empiirik: ta püüdis kujundada psühholoogiast täppisteadust, milles uurija isiklik maailmavaade täielikult kaoks. Samas ei pidanud Ribot empirismi rangeks printsiibiks ja lubas ka metafüüsilist põhjusteotsingut, mil pole täppisteadustes kohta.

Mitmekülgne suhtumine metafüüsikasse ilmnes ka ajakirjas Revue philosophique, mida Ribot andis välja alates 1876. aastast. Kuigi ajakirjas valitses positivistlik suundumus, ilmus seal ka teistsuguseid artikleid. Lisaks prantslastele avaldati selles välismaiseid autoreid nagu Eduard von Hartmann, Rudolf Hermann Lotze, Horwitz, George Henry Lewis, Herbert Spencer, Mantegazza, Jevgeni de Roberti ja Nikolai Grot.

Arvukate artiklite kõrval kirjutas Ribot ka Arthur Schopenhauerist ("Philosophie de Schopenhauer" 1874, 7. trükk 1896), kaasaegsest Saksa psühholoogiast ("La Psychologie allemande contemporaine", 1879, 13. trükk 1898), neli väikest monograafiat ("Les Maladies de la mémoire" 1881, 3. trükk 1898); "De la volonté" 1883, 14. trükk 1899; "De la personnalité" 1885, 8. trükk 1899; "La Psychologie de l'attention" 1888), mis andsid kasulikke andmeid vaimuhaiguste uurimiseks.

1885. aastal rajas Ribot Pariisis füsioloogilise psühholoogia seltsi.

Ribot' teooriad on mõjutanud teatriteoreetikut ja lavastajat Konstantin Stanislavskit.

Bibliograafia

• 1870 – La Psychologle anglaise contemporaine
• 1873 – L’Hérédité. Étude psychologique
• 1874 – La Philosophie de Schopenhauer
• 1879 – La Psychologie allemande contemporaine
• 1881 – Les Maladies de la mémoire
• 1882 – Les Maladies de la volonté
• 1885 – Les Maladies de la personnalité
• 1886 – La Psychologie du raisonnement : recherches expérimentales par l’hypnotisme
• 1888 – La Psychologie de l’attention
• 1894 – Psychologie des grands calculateurs et des joueurs d’échecs
• 1896 – La Psychologie des sentiments
• 1897 – L’Evolution des idées genérales
• 1900 – Essai sur l’imagination créatrice
• 1900 – La Suggestibilité
• 1903 – Les Obsessions et la psychasthénie
• 1903 – L’étude expérimentale de l’intelligence
• 1904 – La Logique des sentiments
• 1906 – Essai sur les passions
• 1910 – Problèmes de psychologie affective
• 1911 – Les idées modernes sur les enfants
• 1914 – La vie inconsciente et les mouvements
• 1919 – Les Médications psychologiques

Kirjandus

• Ludovic Dugas, "Le philosophe Théodule Ribot", Payot, 1924, 158 lk
• Serge Nicolas, "Théodule Ribot: Philosophe breton, fondateur de la psychologie française", L'Harmattan, 2005
• Serge Nicolas, "Théodule Ribot (1839-1916). Le philosophe, la mémoire et l'imagination", Sciences humaines, nr 7, september-oktoober 2008

Välislingid

• "Essai sur l'imagination créatrice"

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Théodule-Armand Ribot seisuga 27.05.2011. Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit fr:Théodule Ribot seisuga 27.05.2011. Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit it:Théodule-Armand Ribot seisuga 27.05.2011. Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit ru:Рибо, Теодюль seisuga 27.05.2011. Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit fi:Théodule Ribot seisuga 27.05.2011. Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit nl:Théodule Ribot seisuga 27.05.2011. Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit pt:Théodule-Armand Ribot seisuga 27.05.2011.