Collège de France

Collège de France (varem ka Collège Royal, Collège des Trois Langues, Collège National ja Collège Impérial) on Pariisis asuv Prantsusmaa teadus- ja õppeasutus, mille asutas 1530. aastal kuningas François I.

Collège de France
Collège de France logo.svg
Deviis "Docet omnia"
("Õpetab kõike/kõiki")
Asutatud 1530
Asutaja François I
Asukoht 11, place Marcelin Berthelot, Pariis, Prantsusmaa
Juht Thomas Römer
Veebileht https://www.college-de-france.fr/site/college/index.htm

Collège de France'i peetakse Prantsusmaa kõige mainekamaks teadusasutuseks. See on pühendunud ainuüksi uurimistööle, üliõpilaskond puudub. Loengukursused on kõigile avatud ja tasuta – lähtudes kooli deviisist "Docet omnia" ("Õpetab kõike/kõiki"). Kool ei väljasta diplomeid ega teaduskraade.

Õppeasutuse töö on koondunud 51 õppetooli ümber. Nende juurde kuuluvad laboratooriumid ja üks Euroopa paremaid teadusraamatukogusid. Raamatukogu on keskendunud ajaloole, humanitaar- ja sotsiaalteadustele, samuti keemiale ja füüsikale ning seal on ka palju haruldasi teoseid.

Kooli peahoone asub Seine'i vasakpoolsel kaldal 5. linnaosas nn Ladina kvartalis St. Jacques'i ja des Écoles'i tänava nurgal, Sorbonne'i ülikooli ajaloolise hoone läheduses.

AjaluguRedigeeri

Algselt Collège Royali nime kandnud õppeasutuse asutas kuningas François I õpetlase ja teadlase Guillaume Budé ettepanekul. See liideti Leuveni vana ülikooliga 1517. aastal loodud Collegium Trilingue'i eeskujul ning kujutas alternatiivi Sorbonne'ile. Ametisse nimetati kuus kuninglikku lektorit (pr "lecteurs royaux"), kes õpetasid esialgu heebrea keelt, vanakreeka keelt ja matemaatikat[1] ehk aineid, mida Sorbonne'is peeti kõrvalisteks.

Õppeasutust saatis kiiresti edu, kooli juurde hakkasid kogunema uuendusmeelsed inimesed. Varasemast erinevate ainete õpetamise mõjul uuenes ka juurdunud traditsioon lähtuda õpetades vaid tekstist.[2] 16. sajandi lõpuks tegutses koolis 17 õppetooli ning 1688. aastal nimetati ametisse tegevjuht, kes hakkas õpetlasi ja kooli avalikkuse ees esindama.[3]

 
Collège de France'i õu

Õppeasutusele eraldi hoone ehitamise oli juba 1610. aastal algatanud kuningas Henri II,[4] kuid atentaadi tõttu valmis plaanidest Marie de' Medici juhtimisel vaid osa.[5] 1772. aastal võeti Louis XV soovil ette mahukam ehitustöö ja lisati uusi loenguruume. Kuue aasta jooksul tihendas arhitekt Jean-François Chalgrin peaõue ümbritsevat hoonestust (praegune nn Chalgrini hoone). 19. sajandi keskel laiendas arhitekt Paul Letarouilly kompleksi läänesuunas ning lisas paviljonid ja õued, mis kujundavad selle välisilmet ka tänapäeval.[6]

Kool on sajandite jooksul kandnud kolme nime: Collège des Trois Langues, Collège National ja Collège Impérial. Collège de France'i nime all tegutseb see 1870. aastast.

Tänapäeval on Collège de France'is 51 õppetooli,[7] milles töötavad professorite kõrval sajad teadlased, insenerid, tehnikud ja administratiivtöötajad. Õppetoolid hõlmavad matemaatikat, tsivilisatsioone, füüsikat, keemiat, bioloogiat, meditsiini, filosoofiat, kirjandust, sotsiaalteadust, majandust, eelajalugu, arheoloogiat, ajalugu jne. Asutuses korraldatakse rahvusvahelisi konverentse ning igal aastal kutsutakse ka umbes poolsada välismaa teadlast loenguid andma.

Loengud toimuvad peamiselt Pariisis, aga ka mitmel pool Prantsusmaal ja välismaal.[1] Loenguid saab kuulata ka veebi teel, sest asutus paneb neid üles oma kodulehele ning tal on ka iTunesi ja YouTube'i kanal.[8][9]

2019. aastast on Collège de France'i juhtinud Šveitsi-Saksa päritolu religiooniteadlane Thomas Römer,[10] kes on asutuse esimene mitteprantslasest juht.

Tuntumaid liikmeidRedigeeri

Collège de France'i professorite hulgas on palju eriti mainekaid teadlasi, näiteks orientalist Étienne Fourmont, arst ja bioloog Pierre Flourens, ajaloolane Jules Michelet, filosoof Henri Bergson, luuletaja Paul Valéry, filosoof ja semiootik Roland Barthes, filosoof Michel Foucault ning antropoloog Claude Lévi-Strauss.[11]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 "A unique institution..." Collège de France'i koduleht. Vaadatud 15. detsembril 2021.
  2. Cours et travaux du Collège de France. Annuaire 112e année. Paris: Collège de France. Aprill 2013. Lk 5–21. ISBN 9782722601987.
  3. Les collèges français 16e–18e siècle. Répertoire 3 – Paris. Paris: Institut national de recherche pédagogique. 2002. Lk 408.
  4. Les collèges français 16e–18e siècle. Répertoire 3 – Paris. Paris: Institut national de recherche pédagogique. 2002. Lk 409.
  5. Christian Hottin, toim (1999). Universités et grandes écoles à Paris: les palais de la science. Paris: Action artistique de la ville de Paris. Lk 79–88. ISBN 2913246036.
  6. "Archaeology". Collège de France'i koduleht. Vaadatud 15. detsembril 2021.
  7. "Chairs and professors". Collège de France'i koduleht. Vaadatud 15. detsembril 2021.
  8. "Collège de France". Collège de France'i iTunesi kanal. Vaadatud 15. detsembril 2021.
  9. "Collège de France". Collège de France'i YouTube'i kanal. Vaadatud 15. detsembril 2021.
  10. "Décret du 18 juillet 2019 portant nomination de l'administrateur du Collège de France – M. RÖMER (Thomas)". Légifrance. Vaadatud 15. detsembril 2021.
  11. "The heyday of the Collège de France". Edition-originale.com. Vaadatud 15. detsembril 2021.

VälislingidRedigeeri