Ava peamenüü

Tõde ja tähendus

"Tõde ja tähendus" (Truth and Meaning) on filosoof Donald Davidsoni klassikaline artikkel. See ilmus 1967. aastal ajakirjas Synthese (17, lk 304–323) ning selle taastrükk ilmus Davidsoni raamatus "Inquiries into Truth and Interpretation". Eestikeelne tõlge on ilmunud raamatus "Tähendus, tõde, meetod" (lk 268–289).

KokkuvõteRedigeeri

Enamik keelefilosoofe ja viimasel ajal ka mõned keeleteadlased möönavad, et rahuldav tähenduse teooria peab seletama, kuidas lausete tähendused sõltuvad sõnade tähendustest. Väidetakse, et kui konkreetse keele kohta sellist teooriat ei anta, siis ei saa seletada seda, et me oleme võimelised keele ära õppima, nii et lõplikku sõnavara ja lõplikult sõnastatud reeglistikku vallates me moodustame ja mõistame potentsiaalselt lõpmatu palju lauseid. (Artiklis "Theories of Meaning and Learnable Languages" ütles Davidson, et õpitaval keelel peab olema lõplik hulk semantilisi algühikuid.) Davidsoni meelest on selles rohkem kui tõetera ning ta tahab küsida, mis see tähendab, et teooria annab sellise seletuse.

Üks ettepanek on omistada kõigepealt igale sõnale (ja muule tähenduslikule süntaktilisele tunnusele) tähenduseks mingi entiteet, näiteks lauses "Theaitetos lendab" sõnale "Theaitetos" Theaitetos ja sõnale "lendab" lendamise omadus. Siis tekib küsimus, kuidas nendest tähendustest tekitatakse lause tähendus. Sõnade kõrvuti asetsemisele võib vastavusse seada osalemise või juhtumiks olemise suhte, aga sellest algab lõputu regress. Gottlob Frege püüdis lõputut regressi vältida, öeldes, et näiteks predikaatidele vastavad entiteedid on erinevalt nimedele vastavatest entiteetidest "küllastamata" või "mittetäielikud", aga tundub, et see ei lahenda probleemi, vaid ainult annab selle nime. Kuidas näiteks sõltub väljendi "Annette'i isa" tähendus selle osade tähendusest? Tundub, et väljendi "... isa" tähendus on niisugune, et kui see panna üksiktermini järele, siis tulemus osutab selle inimese isale, kellele üksiktermin osutab. Mis roll on siin tollel küllastumata või ebatäielikul entiteedil, mida tähistab "... isa"? Midagi enamat pole öelda, kui et see entiteet "annab" argumendi väärtuse x korral väärtuseks x-i isa või ehk kujutab inimesed nende isadeks. Pole võib-olla selge, kas see entiteet üksikute väljendite puhul midagi seletab. Aga võtame väljendid, kus sõna "Annette('i)" järel on null või rohkem korda "isa". Kerge on formuleerida teooria, mis ütleb iga niisuguse väljendi kohta, millele see osutab: "Annette" osutab Annette'ile, väljend kujul "t isa" osutab selle isale, kellele osutab väljend t. Mingit entiteeti, mis vastab väljendivormile "... isa", ei lähe tarvis. Poleks kohane sellele teooriale ette heita, et ta kasutab sõna "isa" kasutavate väljendite osutuse andmisel sõna "isa": ülesandeks ei olnud ju anda mitte osade tähendused, vaid lõpmatu hulga väljendite tähendused osade tähenduste alusel. Igatahes on nüüd ilmne, et liitväljendite tähenduse rahuldav teooria ei pruugi nõuda kõigi osade tähendustena entiteete. Nii et tähenduse rahuldava teooria nõude võib ümber sõnastada nii, et üksikutel sõnadel ei pea olema üldse tähendust peale süstemaatilise mõju nende lausete tähendusele, milles nad esinevad. Praegusel juhtumil võib edukuse kriteeriumi sõnastada nii: tarvis on teooriat, millest järeldub iga lause kujul "t osutus on x", kus "t" asemel on üksiktermini struktuuri kirjeldus (kuidas see on näiteks sõnadest kokku pandud) ja "x"-i asemel on see termin ise. Meie teooria saab sellega hakkama, kasutamata muid semantilisi mõisteid peale osutamise mõiste. Ja see teooria annab protseduuri, millega saab iga selle universumisse kuuluva üksiktermini puhul määrata selle osutuse.

Selliste eelistega teooria väärib laiemat rakendamist. Frege pani selleks ette hiilgavalt lihtsa lahenduse: predikaadid tuleb lugeda funktsiooniväljendite erijuhtumiks ja laused liitsete üksikterminite erijuhtumiks. Aga kui me tahame endiselt samastada üksiktermini tähendust tema osutusega, siis tekib raskus. Lähtume kahest mõistlikust eeldusest: et loogiliselt ekvivalentsetel üksikterminitel on sama osutus ning et üksiktermin ei muuda osutust, kui sisalduv üksiktermin asendada teise, samaosutuslikuga. Oletame nüüd, et lausetel R ja S on sama tõeväärtus. Siis järgmistel lausetel on sama osutus:

  1. S
  2. Lausel "x=x ja S" on sama osutus mis lausel "x=x".
  3. Lausel "x=x ja R" on sama osutus mis lausel "x=x".
  4. R

Seega mis tahes kaks sama tõeväärtusega lauset on sama osutusega. (See on sisuliselt Gottlob Frege argument. Ja siin pole oluline, millistele entiteetidele laused osutama pannakse.) Ja kui lause tähendus on see, millele ta osutab, siis kõik sama tõeväärtusega laused peavad olema sünonüümsed.

Nähtavasti tuleb sellisest lähenemisest tähendusteooriale loobuda. Siin on loomulik koht võtta appi tähenduse ja osutuse eristus. Väidetakse, et häda on selles, et osutuse küsimused otsustatakse üldiselt keeleväliste faktidega, tähenduse küsimused aga mitte, ja faktid võivad kokku sulatada mittesünonüümsete väljendite osutused. Kui me tahame teooriat, mis annab iga lause tähenduse (mitte otsustuse), siis tuleb alustada osade tähendusest (mitte osutusest).

Seni oleme käinud Frege jälgedes, aga nüüd oleme jõudnud ummikusse. Kui vaadelda osutuse asemel tähendust, siis ei teki kasulikku teooriat selle kohta, kuidas lausete tähendused sõltuvad neid moodustavate sõnade (või teiste struktuursete tunnuste) tähendusest. Võtame jälle lause "Theaitetos lendab". Frege ütleks umbes nii: kui argumendina on antud "Theaitetos" tähendus, siis sõna "lendab" tähendus annab väärtuseks lause "Theaitetos lendab" tähenduse. Aga kui öeldakse, et lause "Theaitetos lendab" tähendus on lause "Theaitetos lendab" tähendus, siis on vastus ilmselt tühi; jutt lause struktuurist ja sõnade tähendusest ei toonud meid lause tähenduse kirjeldamisele lähemale.

Meil on tarvis sellist teooriat nagu ülaltoodud pisike üksikterminite osutuse teooria, ainult et see peab käima tähenduste, mitte osutuste kohta. Sellest teooriast peavad järelduma kõik laused kujul "s tähendab m", kus "s"-i asemel on lause struktuuri kirjeldus ja "s-i" asemel on üksiktermin, mis osutab selle lause tähendusele. See teooria peab andma ka efektiivse meetodi mis tahes lausestruktuurilt tähenduseni jõudmiseks. Siis on muidugi tarvis ka artikuleeritumat viisi tähendustele osutamiseks. Tähenduste kui entiteetide või sünonüümia mõiste abil saab sõnastada reegli: laused, mille vastavad osad on sünonüümsed, on sünonüümsed ("vastav" tuleb lahti mõtestada). Ja tähendused kui entiteedid saavad Frege tüüpi teooriates mõnikord täita osutuse rolli, nii et kaob nende erinevus osutustest. Aga tundub, et tähendusteooria jaoks nad ei kõlba. Asi pole mitte nende abstraktsuses ega hämarates identsustingimustes, vaid selles, et neist ei paista kasu olevat.

Oletame, et meil on rahuldav süntaksi teooria, mis võimaldab suvalise väljendi kohta efektiivselt öelda, kas ta on sõltumatult tähenduslik (näiteks lause), ja oletame, et sealjuures võetakse iga lauset lubatud viisil konstrueerituna atomaarsete süntaksielementide (sõnade) fikseeritud lõplikust tagavarast. Siis võidakse loota, et sõnastiku lisamisel saadakse semantika. See aga ei anna tähendusteooriat meie mõttes. Võtame näiteks uskumuslaused. Nende süntaks ei ole kuigi problemaatiline. Aga me ei saa sõnade tähenduse järgi isegi mitte nende lausete tõesustingimusi. Isegi siis mitte, kui sõnade kahemõttelisus lahendada. Asjaolu, et rekursiivne süntaks koos sõnastikuga ei pruugi olla rekursiivne semantika, on ähmastanud keeleteaduslikud tööd, kus süntaksiteooriate arutellu on toodud sisse semantilisi kriteeriume. Semantilised kriteeriumid ei ole selged. Ollakse üksmeelel, et semantika põhiülesanne on anda keele iga lause tähendus, aga pole arusaama sellest, kuidas teooria seda teeks või kuidas aru saada, et ülesanne on täidetud. Süntaksiga on teine lugu. Tagasihoidliku süntaksi põhiülesanne on iseloomustada tähenduslikkust (lause olemist). Me võime sellise iseloomustuse õigsust usaldada niivõrd, kui me usaldame valimi representatiivsust ja võimet öelda, millal konkreetsed väljendid on tähenduslikud. Mida analoogset on olemas semantika jaoks? (Noam Chomsky ütleb töös "Topics in the Theory of Generative Grammar", et semantikal on keeleteoorias keskne koht, et transformatsioonigrammatikad on fraasistruktuurigrammatikatest üle põhiliselt sellepärast, et viimased ei ole semantika alusena adekvaatsed, ning et semantika mõisted on algelises seisus ja semantilist interpretatsiooni ei ole seni õnnestunud sügavalt analüüsida.)

Me otsustasime ennist mitte eeldada, et lausete osadel on tähendused mingis muus mõttes, kui et nad annavad süstemaatilise panuse nende lausete tähendusse, milles nad esinevad. Et tähenduste postuleerimisest kasu ei olnud, tuleme selle juurde tagasi. See juhib teatud holistliku tähendusteooria poole. Kui lausete tähendus sõltub nende struktuurist ja me mõistame iga struktuuriüksuse tähendust ainult abstraktsioonina nende lausete kogususest, milles see esineb, siis me saame lause või sõna tähenduse anda ainult andes iga sõna ja iga lause tähenduse. Frege järgi on sõnal tähendus ainult lause kontekstis; lisame, et lausel (ja sõnal) on tähendus ainult keele kontekstis. Nii palju holismi kätkes juba ettepanekus, et adekvaatsest tähendusteooriast peavad järelduma kõik laused kujul "s tähendab m". Et ka lausete tähendusest pole kasu, siis küsime, kas võiks lahti saada tülikatest üksikterminitest, mis osutavad tähendustele. Võib ju kirjutada "s tähendab, et p", kus "p" asemel on lause. Nagu nägime, ei saa laused olla tähenduste nimed, ja laused koos sõnaga "et" ei ole üldse nimed, kui me nii ei otsusta. Paistab aga, et on mõistlik oodata, et nähtavasti mitteekstensionaalse väljendi "tähendab, et" loogika tekitab sama suuri ja võib-olla samu raskusi nagu meie teooria.

Davidson pakub välja niisuguse lahenduse. Kardetakse seda, et "tähendab, et" lause kirjelduse ja lause vahel toon intensionaalsuse. Aga tarvis on lihtsalt, et teooria seaks keele igale lausele s vastavusse lause, mis mingil moel annab selle lause tähenduse. Üks ilmne kandidaat on s ise, kui objektkeel sisaldub metakeeles; vastasel korral lause s tõlge metakeeles. Lõpuks, et intensionaalsusest vabaneda, jõuame niisuguse ettepanekuni:

(T) s on T siis ja ainult siis, kui p.

Keele L tähendusteoorialt nõuame, et see ilma semantilistele lisamõistele viitamata kitsendaks predikaati "on T" nii palju, et järelduksid kõik skeemi T laused, kus "s"-i asemel on keele L lause struktuuri kirjeldus ja "p" asemel see lause. Kui kaks predikaati rahuldavad seda tingimust, siis neil on sama ekstensioon, nii et kui metakeel on piisavalt rikas, siis saab tähendusteooriale anda predikaadi "on T" eksplitsiitse definitsiooni kuju. Igatahes on selge, et laused, millele predikaat "on T" rakendub, on parajasti keele L tõesed laused, sest tingimus, mille me rahuldavatele tähendusteooriatele seadsime, on Alfred Tarski konventsioon T, mis testib tõesuse formaalse semantilise definitsiooni adekvaatsust.

Seega näitab keele L tähendusteooria, kuidas lausete tähendused sõltuvad sõnade tähendusest, kui see teooria sisaldab tõesuse-L-is rekursiivset definitsiooni. Algses küsimuseasetuses tõesuse mõiste nähtavalt ei figureerinud. Jõudsime vastuseni, et adekvaatne tähendusteooria peab iseloomustama teatud tingimusi rahuldavat predikaati. Avastasime, et see predikaat rakenduks parajasti tõestele lausetele. Osalt võib seda loodetavasti pidada Tarski semantilise tõemõiste filosoofilise tähtsuse kaitseks. Siin ei ole otsest seost küsimusega, kas mõiste, mille Tarski defineeris, on filosoofiliselt huvitav tõemõiste ja kas Tarski heitis valgust sõnade "tõene" ("tõsi") ja "tõesus" ("tõde") tavakasutusele. Vaidluste tõttu nende küsimuste üle ei ole keeleteoreetikud märganud, et semantiline tõemõiste on pädeva tähendusteooria alus.

Tarski tüüpi tõedefinitsioonil ja tähenduse mõistel on ilmne seos: see definitsioon annab iga lause tõesuse tarvilikud ja piisavad tingimused, ja see on lause tähenduse andmise viis. Keele semantilise tõemõiste tundmine ongi teatud mõttes keelest arusaamine. Selline tähendusteooria mahub mugavasti sellesse, mida Williard Van Orman Quine nimetab osutusteooriaks, mitte tähendusteooriaks. (Ent Quine ütleb ka, et sõna tähenduse määravad tema kontekstide tõeväärtused ("Truth by Convention").)

Tähendusteooria on empiiriline teooria, mis püüab seletada loomuliku keele toimimist. Seda saab testida, võrreldes selle järeldusi faktidega. Tuleb lihtsalt valitud juhtumitel küsida, kas lause tegelikud tõesustingimused on need, mida teooria ütleb, näiteks kas "Lumi on valge" on tõene siis ja ainult siis, kui lumi on valge. Teooria ei ütle midagi uut selle kohta, millal lause on tõene, vaid seostab lause teadaolevad tõetingimused lause nende aspektidega ("sõnadega"), mis esinevad ka teistes lausetes, kus neile saab omistada sama rolli. Teooria empiiriline võimsus sõltub sellest, kui hästi ta modelleerib keele kõnelemise ja mõistmise võimet.

Need märkused kehtivad otseselt juhul, kui keel on tuttav, sest siis on mugav metakeel võtta. Vähem õige ei ole siiki ka teooria, millest järeldub

(S) "Lumi on valge" on tõene siis ja ainult siis, kui rohi on roheline.

Aga võib-olla (S)-i puhul ei teki nii suurt kindlust, et tegu on tähenduse teooriaga.

VälislingidRedigeeri