Tõde ja õigus IV

"Tõde ja õigus" IV on Eesti kirjandusklassiku A. H. Tammsaare romaanisarja "Tõde ja õigus" eelviimane osa, mis ilmus 1932. aastal.

Teosest

Neljas osa teemapealkirjaga "Inimene ja inimene" kujutab inimese võitlemist iseendaga. Samuti pakub see Eesti ühiskonna ajaloofilosoofilist tõlgendamist tsivilisatsioonikriitikana, mis meenutab Oswald Spengleri teost "Õhtumaa allakäik". Neljanda osa tegevuskoht on Tallinn.

Teose peategelased on kooliõpetaja Indrek Paas ja tema naine Karin, kes on jõuka Vesiroosi ainuke tütar. Tähtsat osa etendab ka teenija Tiina, kelle ülesanne on hoolitseda Indreku ja Karini kahe lapse, Tiki ja Miia eest.

Teoses on rohkesti dialoogi, lugejani jõuavad abielupaari omavahelised probleemid ning kohtuprotsessi ja pihtimuste kaudu saab vaadata ka tegelaste teadvusse ja hinge.

Tegelased kujutavad endast esimese maailmasõja ajal rikkaks saanud ja Eesti Vabariigis tõusikseltskonnaks saanud inimesi. Romaanis valitseb ängistav meeleolu, mille loovad majanduskriis, hoolimatus riigi ja isamaa suhtes, riigi ja rahva paljaksröövimine, lokkav korruptsioon, mustad tehingud ning isiklike kirgede rahuldamine. Sellises atmosfääris peab Indrek rasket võitlust iseenda ja oma õnne pärast.

Indrek kehastab uustestamentlikku lunastajarolli. Mari teadvuses on Jussi surm ja Indreku visatud kivi ühinenud. Indrek on Mari kohtumõistja, mistõttu peab just tema halastama ja lunastuse tooma. Nii jääbki Indreku kanda Mari süü, kuid Indrekule on kannatuste tõttu antud ka lunastaja roll. Neljandas osas loodab Indrek lunastada oma süü Karinile süüd tekitavate saladuste avaldamise kaudu. Ta räägibki naisele, kuidas ta oma ema kiviga viskas ja kuidas ta emale tolle enda palvel surmava annuse valuvaigistavat rohtu andis. See saladus on justkui Karini ja Indreku abielu sakraalne alus, kuid kui nende abielu on karile jooksnud, paiskab Karin selle saladuse Indrekule võõra inimese kuuldes näkku.

Indreku ja Karini suhetes peegeldub ka üks Tammsaare lemmikteemasid – mehe ja naise võimetus üksteist mõista. Karin tunneb tühjust uuel ajastul, mil armastus ja pere on muudetud seltskondlikuks formaalsuseks ning inimsuhteid mõõdetakse fassaadi järgi. Karin tunneb, et on jõuetu end Indrekule mõistetavaks tegema. Karin ja Indrek moodustavad samasuguse vastandite paari nagu Andres ja Pearu, nimelt tahab Indrek maailma mõistusega kontrollida, seda süstematiseerida ja analüüsida, kuid Karin on kahtleja ja tõdedega mängija. Tema eesmärk on jõuda lõpliku tõeni ning paljastada ka kõik varjatu, kuid samas ei rahuldu ta ühegi tõega. Tihti peegeldab Karin lugejale Indreku sisemaailma. Karinis ilmnevad inimest juhtivad irratsionaalsed tungid – armastus, võimuiha ja süütunne –, ning ta vallandab neid ka teistes. Indreku provotseerimisega saavutab ta mehe vabanemise sisemisest paigalseisust ja avab tema hingeelu keerukuse.

Teos on tõlgitud saksa (1940 ja 1988), prantsuse (1947), vene (1967), tšehhi (1982), soome (2010), läti (1936, 1938, 1957) ja leedu (2019) keelde.

Tänu Kultuuriministeeriumi toetusprogrammile "Eesti kirjandus" saab seda teost tasuta alla laadida Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiivist DIGAR.

Hinnangud

Kriitikud võtsid romaani IV osa vastu varasematest märksa üksmeelsema tunnustusega. IV osa ilmumine tunnistati suursündmuseks Eesti kirjanduselus. Varasemate köidetega võrreldes on analüüsides märgatav uus joon – esimest korda tõmmatakse paralleele maailmakirjanduse eepiliste suurteostega, eriti Fjodor Dostojevski ja John Galsworthy omadega.

Sõna võtsid ka tolleaegse kriitilise mõtte olulised esindajad Friedebert Tuglas ja Johannes Semper. J. Semper kirjutas, et " .. teos pakub psühholoogilise romaanina peenekoelisimat ja sügavaimat, mis meil üldse sel alal pakkuda on olnud."

Henrik Visnapuu hinnang: "Ses köites Tammsaare sagedasti suudab vaadata nii sügavasse inimloomuse põhja, et hakkab pisut õudne..."

F. Tuglas märkis, et "Tammsaare suurromaan on oma pessimismiga masendavamaid maailma kirjanduses" ning "kõik inimesed siin on mandumas, läbi põlemas, otsekui mingi hukatuse ootel".

Marta Sillaots nimetas Karinit " .. õudselt-mõjusamaks kujuks meie kirjanduses .. kelle ülimaks ja ainsaks sooviks on olla alati võluv, ilus ja noor ning kes ei hooli oma mehe tundeist ega laste olemasolust".

Mõned kriitikud hindavad "Tõe ja õiguse" neljanda osa parimaks pärast esimest, mõned on seda pidanud lausa terve romaanitsükli parimaks, kuid Kanada filmirežissöör Bernard Émond, kes peab "Tõe ja õiguse" I osa šedöövriks, hindab IV osa abielusaagat "erakordselt halvaks".

Indreku naise Karini iseloomus on nähtud sarnasusi Tammsaare naise Käthe Hanseni omaga ja tegelikult ongi teos pühendatud Käthele. Tammsaare tütar Riita leiab, et Karini tegelaskuju loomisel on olnud kolm prototüüpi: Käthe Hansen, Marta Simsivarti, neiupõlvenimega Uibopuu, ja Karin Bauman.

Eesti keeles ilmunud

• 1932 – kirjastus Noor-Eesti, Tartu
• 1940 – kirjastus Noor-Eesti, Tartu
• 1948 – Geislingen
• 1948 – Eesti Kirjastus Orto, Vadstena
• 1956 – Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn
• 1969 – kirjastus Eesti Raamat, Tallinn
• 1983 – kirjastus Eesti Raamat, Tallinn
• 1993 – helisalvestis (6 helikassetti), Eesti Pimedate Ühingu Helistuudio, Tallinn, loeb Aksel Küngas
• 2009 – kirjastus Avita, Tallinn
• 2012 – e-raamat, kirjastus Avita, Eesti Digiraamatute Keskus, Tallinn
• 2014 – e-raamat, Eesti Rahvusraamatukogu; Digira, 2014
• 2019 – audioraamat 18 CD-d, A. H. Tammsaare muuseum (Vargamäe); kirjastus Kivipõld, Tallinn, loeb Hele Kõrve
• 2020 – audioraamat, Nõmme Raadio, Tallinn
• 2021 – Rahva Raamatu Kirjastus, Tallinn

Lavastused Eesti teatris

• "Abielu ja armastus", Draamastuudio teater, lavastaja Karl Otto, esietendus 26. jaanuaril 1934.
• "Karin ja Indrek", Eesti Draamateater, lavastaja Kaarli Aluoja, esietendus 24. aprillil 1942.
• "Karin ja Indrek", Ugala, lavastaja Salme Tamm, esietendus 19. novembril 1943.
• "Pankrot", Eesti Draamateater, lavastaja Kaarli Aluoja, esietendus 12. novembril 1950.
• "Karin ja Indrek", Ugala, lavastaja Karl Ader, esietendus 9. mail 1958.
• "Armastus ja elu", Vene Draamateater, lavastaja Voldemar Panso / Andres Särev, esietendus 1. mail 1959.
• "Karin ja Indrek", Stockholmi Eesti Teater, lavastaja Lensi Römmer, esietendus 1978.
• "Abielu ja õnn", Rakvere Teater, lavatekst Andres Särev / Raivo Trass, esietendus 5. aprillil 1992.
• "Täieline Eesti Vabariik", Endla, lavastaja Merle Karusoo, esietendus 10. aprillil 1992.

Välislingid

 Tõde ja õigus IV – alliktekstid Vikitekstides

• Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv DIGAR
• Tõde ja õigus IV, ülevaade.
• Anton Hansen Tammsaare pentaloogia „Tõde ja õigus”