Suurnokk-vint
Suurnokk-vint ehk suurnokk (Coccothraustes coccothraustes) on linnuliik vintlaste sugukonnast.
| Suurnokk-vint | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Värvulised Passeriformes |
| Sugukond |
Vintlased Fringillidae |
| Perekond |
Coccothraustes |
| Liik |
Suurnokk-vint |
| Binaarne nimetus | |
|
Coccothraustes coccothraustes (Linnaeus, 1758) | |
 Suvine (kollane), paikne (roheline) ja talvine (sinine) leviala | |
Levila
muudaSuurnokk-vint on laialt levinud Euraasia parasvöötmes Portugalist, Lääne-Prantsusmaast ja Inglismaast kuni Kaug-Ida ja Jaapanini. Teda leidub ka Loode-Aafrikas. Eestis on ta ebaühtlaselt levinud väikesearvuline haudelind. Meil pesitseb hinnanguliselt 20 000 – 40 000 paari suurnokkasid, talvine arvukushinnang on 100–500 isendit[1]. Liik saabub Eestisse märtsi lõpus ja aprillis. Enamik meie suurnokkasid rändab oktoobris-novembris lõunasse.
Välimus
muudaÜldpikkus 18 cm, peaaegu kuldnoka suurune. Suurnokk on kergesti äratuntav suure tugeva koonilise noka, suure pea ja lühikese sabaga lind. Noka värvus kevadel ja suvel on tinahall, talvel hele kollakaspruun. Vanalindude küünra-hoosuled on laienenud säbruliste tippudega. Emaslind on isaslinnust natuke kahvatum, tema küünra-hoosulgedel on halli tooni. Noorlinnu keha alapool on tumedalt põikimustriline, kõhul on lühikesed mustad vöödid. Maas hüpleb raskelt ja kohmakalt. Lend on kiire, pikemal distantsil on lennujoon lainjas. Lennul on oluliseks määramistunnuseks laiad valged tiivavöödid. Suurnokkasid tuvastatakse peamiselt häälitsuste järgi, sest nad on varjatud eluviisidega ja raskesti märgatavad. Häälitsusteks on järsk teravakõlaline t(s)k või veidi sisisev kõrge ziii. Laul on tasane ja lühike vidin, milles tihti on teravakõlalisi tsiks-taolisi kutsehüüde. Suurnokk toitub tihti maapinnal, häirimise korral lendab kõrgele puuvõrasse või istub puulatva.
Elupaik
muudaSuurnokk-vint on lehtpuulembene lind. Ta elab sega- ja lehtmetsades, salumetsades, suurtes parkides, puisniitudel, kõrgete lehtpuudega kalmistutel ja suurtes aedades. Tegutseb tavaliselt varjatult ja vaikselt kõrgete lehtpuude võrades.
Pesitsemine
muuda
Pesa ehitab tavaliselt lehtpuule, enamasti üle 5 m kõrgusele vastu tüve, mõnikord puu külgoksale. Eestis on suurnokk-vindi pesa leitud enamasti tammel ja kasel. Pesa on lame korratu kausike, mis koosneb raagudest ja kõrtest ning on seest vooderdatud peente kõrrekestega. Täiskurnas on 4–7 helesinakat, halli ja mustpruuni kirjaga muna. Poegi toidavad mõlemad vanemad peamiselt putukate ja röövikutega.[2]
Toitumine
muudaSuurnokk-vint sööb mitmesuguste marjade ja taimede seemneid, suvel mõnel määral ka viljateri, rohelisi herneid ja putukaid. Üheks lemmiktoiduks on kirsikivid, kirsi viljaliha heidab ta seejuures kõrvale.[2] Talviti linnutoidumajade juurde sattudes eelistab päevalilleseemneld ja maapähkleid.[3]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
- ↑ 2,0 2,1 Rootsmäe, L., Veroman, H. Eesti laululinnud Tallinn Valgus 1974
- ↑ Jonsson, L. Euroopa linnud Eesti Entsüklopeediakirjastus 2008
Välislingid
muuda- Suurnokk-vint andmebaasis eElurikkus
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Suurnokk-vint |