Sulfaadid

Sulfaadid on väävelhappe soolad. Sulfaadid koosnevad kahest ioonist: metalli katioonist ja sulfaatioonist(SO₄^2-).

Kips ehk hüdraatunud kaltsiumsulfaat

Sulfaatide lähtehape on väävelhape (tugev hape).

Sulfaadid lahustuvad üldiselt hästi. Erandiks on baarium, kaltsium, plii ja strontsium, mille sulfaadid lahustuvad halvasti. Kõigist sulfaatidest kõige halvemini lahustub raadiumsulfaat.

Sulfaatide tõestamiseks kasutatakse baariumi sooli, näiteks baariumkloriidi, mis hästi lahustub. Selle lahust kallatakse sellesse lahusesse, milles sulfaatide olemasolu kontrollida tahetakse, ja kui tekib valge sade, siis näitab see sulfaadiioonide olemasolu.

Mõned sulfaadid olid tuntud keskaegsetele alkeemikutele. Neid nimetati vitriolisooladeks. See termin tuli ladina sõnast vitreolum ('klaasjas'), sest need olid ühed esimestest teadaolevatest läbipaistvatest kristallidest. Need olid roheline vitriol ehk raudsulfaatheptahüdraat FeSO₄*7H₂O, sinine vitriol ehk vasksulfaatpentahüdraat CuSO₄*5H₂O, valge vitriol ehk tsinksulfaatheptahüdraat ZnSO₄*7H₂O ja maarjas KAl(SO₄)₂*12H₂O. Hiljem hakati kasutama kipsi ehk kaltsiumsulfaatdihüdraati CaSO₄*2H₂O.

Vaata ka

• sulfaadireduktsioon
• sulfaatrespiratsioon
• sulfiidid
• väävli oksiidid
• sulfaatimine