Kips on üks sulfaatsetest vett sisaldavatest mineraalidest.

Kips
Omadused
Keemiline valem CaSO4·2H2O
Mineraaliklass sulfaadid
Molekulmass 172,17
Värvus valge, värvitu, hall, kollane, pruun, sinakas, punakas
Tihedus 2,31 g/cm³
Kõvadus 2 (etalonmineraal)
Lõhenevus hea
Süngoonia monokliinne
Punktigrupp monokliinne prismaline
Kriips valge
Kaksistumine tavaline
Murdepind kiudjas
Läige klaasi
Kristallooptilised omadused
Optiline telg kaheteljeline
Optiline märk positiivne
Kaksik­murdumine 0,010
Reljeef madal
Pleokroism puudub
Interferents­värvused esimest järku valge ja hall
2V 58°
nα 1,519...1,521
nβ 1,522...1,526
nγ 1,529...1,531

Keemiline valem: CaSO4·2H2O.

Kips on tavaline mineraal, sulfaatsetest mineraalidest kõige laialdasema levikuga.

Kips on mineraalina suhteliselt pehme (kõvadus Mohsi astmikul 2). Erikaal 2,3; klaasiläige. Puhas kips on värvuselt valge või värvitu, kuid lisandite tõttu võib värvuda hallikaks, kollakaks, sinakaks, punakaks või pruuniks. Esineb massiivsena, kristallidena (monokliinne süngoonia) või kiudja agregaadina.

Tekkelt on kips evaporiit, sarnanedes haliidi ja sülviiniga. Et kaltsiumsulfaat lahustub vees väiksemal määral kui näiteks naatriumkloriid või kaaliumkloriid, hakkab ta ka varem lahusest välja kristalliseeruma. Kips võib moodustuda ka vulkaanilistes piirkondades, kui fumaroolidest väljunud väävliühendeist moodustunud väävelhape reageerib lubjakiviga. Samuti võib kips moodustuda lõhedes, kus püriidi oksüdatsiooni teel vabanenud väävel moodustab väävelhappe, mis reageerib lubjakivist ümbriskivimiga. Kips moodustub ka anhüdriidi hüdratatsioonil.

Kipsi erimite seas on alabaster ja seleniit.

Puhast, hüdraatumata kaltsiumsulfaati nimetatakse anhüdriidiks.

Eestile lähimad kipsileiukohad asuvad Petserimaal Irboska lähedal.[1]

Viited muuda

  1. Eesti arvudes. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo, 1934, lk 62

Välislingid muuda