Oksüdatsioon on laiemas mõttes keemiline protsess, mille käigus aine loovutab elektrone ehk oksüdeerub. Kitsamas mõttes on oksüdatsioon aine ühinemine hapnikuga.[1] Sellest tuleneb ka reaktsiooni nimetus (hapnik on ladina keeles oxygenium).

Vase oksüdeerunud pind mikroskoobi all. Vaskplaat oli kattunud oksüdatsiooniproduktidega, sinine ühend on vask(II)hüdroksiidkarbonaat

Oksüdeerumine on alati seoses redutseerumisega, oksüdeerija ja oksüdeeruv aine (redutseerija) osalevad koos redoksreaktsioonis.[2] Redutseerija oksüdeerub ehk annab elektrone ära. Samal ajal oksüdeerija liidab (aktsepteerib), omastab need elektronid, seega redutseerub.

Tüüpiline oksüdatsiooniprotsess on põlemine, mille käigus põlev aine oksüdeerub.

Bioloogiline oksüdatsioon muuda

  Pikemalt artiklis Bioloogiline oksüdatsioon

Organismide kehas toimuvad samuti oksüdatsiooniprotsessid. Need on enamasti paljuetapilised ja lõppsaadustena eraldub peamiselt süsihappegaas, vesi ja ammoniaak. Võrreldes põlemisega on need oksüdatsiooniprotsessid aeglased.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1981. Tehnikaleksikon. Tallinn, Valgus. 656 lk
  2. ENE 7. köide, 1994